Pühapäev, 29. märts 2020

Püsime kodus

Mõni rida populaarse haiguse teemal, sest selle mõju ei jäta praegu kedagi puudutamata. Me kõik oleme selles kogemuses, igaüks omal kombel.

Enne arvutisse asumist ma desinfitseerin 80%-se viinaga arvutihiirt ja klaviatuuri. Poest tulles pärast kätepesu desinfitseerin muid asju ka. Viin on mul kodus alati olemas. Kevadsuvisel aastaajal teen sellega tinktuure, talvisel ajal siis tarvitan, hooti ja vähehaaval. Ma arvan, et see aitab terve püsida. Üldiselt võtan rahulikult, sest minu ja laste immuunsüsteem on alati viirustega hästi toime tulnud, me keegi pole eriti kunagi lasteaiast-koolist haiguste pärast puuduma pidanud. Vanavanemate pärast ikka püsime karantiinis ja hoidume kontaktidest, igaks juhuks. Ja mõtleme positiivselt (Kui 70+ elanikkonnast sureb 10-20%, siis ülejäänud, suurem osa jääb ju ellu. Surrakse pigem vähi või diabeedi vms tõtu. Ja ükskord me sureme kõik nagunii. Siis, kui on aeg. Peaasi on ikka ülejäänud aeg sisukalt elada.)

Ma arvan, et meie lapsed võidavad selliselt korraldatud koduõppest. Poja kool annab esmaspäeva hommikul nädala tööd koos tähtaegadega korraga kätte ja nii ta omas rütmis neid asju teeb (magab lõunani, siis natuke töötab, käib ehk õueski ja õhtupooliku veedab pigem arvutis mängides, öösi vaatab allalaetud filme, selline unistuste elu ühel teismelisel poisil). Aeg-ajalt me natuke kontrollime ka, et kas on tehtud ja esitatud. Tööde kvaliteeti kontrollivad õpetajad, 14-aastased oma vanemaid koolitöö ligi pigem ei lase (meil on selline kogemus, kuigi mina hea meelega tikuks nt vene keelt õpetama vms). Mõnda tööd on tulnud teha ka koos lapsevanemaga (ökoloogilise jalajälje arvutamiseks on vaja nt kulutatud veekoguseid). Põnevaid ülesandeid jagatakse ka, nt teha Goldbergi masin. Ma arvan, et mõnda sellist on iga laps kunagi põnevusega teinud ja "Raket 69" hooaegade lõputööna on see alati kõige vaatemängulisem osa olnud (mulle meeldib mh sellepärast, et telepildil on keskne rühma meeskonnatöö, mitte võit). Või kunstitöö kujutada abstraktses laadis oma emotsioone. Poeg vaatas ja uuris internetist tükk aega, mida see abstraktne kunst endast kujutab. Ükski loeng poleks sellist olukorda saavutanud. Ilmselgelt saab koolis mõnda teist asja paremini omandada, aga eks seda saab kunagi jälle, kui Jumal annab.

Tütar kolis teise linna elama, sest seal oli üks vaba korter, mida oli võimalik ajutiselt kasutada, ja on selle võimaluse üle väga rõõmus. Saab nüüd omaette elamist harjutada, see on ju iga 18-aastase suur unistus. Mina läksin ka selles eas vanematest eraldi elama, tundub normaalne elu käik ja meie ka rõõmustame selle üle (mina olen arvanud, et vanema töö on toetada last eluküpseks saamisel ja ta suurele elule üle anda, mina panen muidugi kõik võimalikud kingitused kaasa). Praegu on tal just parim aeg saada endas selgusele, et kes ta olla tahab ja millega tegelda ja kuidas seda saab, keskkooli lõpetamiseni on veel aasta aega. Tütar käib pikkadel jalutuskäikudel ja õppetööst vabal ajal tegeleb muusika ja käsitöö ja lugemisega. Tavaelus on tal nagunii ebatervislikult palju kohustusi, tegelemisi ja suhtlemisi, nüüd oskab nautida üksindust ja omaette olemise aega ja ei paista sinnapoolegi, et ta sellest lähiajal tüdiks. Viisime talle kastitäie raamatuid ja pilli ja käsitöömaterjale ka, lisaks kodutarvetele. No ja muidugi 80%-list viina desinfitseerimiseks, ise ta seda ju poest veel kätte ei saa. Ikka tuleb lapsele abiks olla.

Peamine on püsida rõõmus ja rahulik. Mina hoian end hirmutavatest ja stressi tekitavatest uudistest eemal (ja siis pigem loen, autoraadiost sattusin kuulma väga mureliku häälega diktorit ja panin kinni, sest see emotsioon tikkus haakuma, nii et pidin sellega tegelema). Surm on alati olnud elu osa ja nii see jääb ka tulevikus. Surm on ka inimese parim õpetaja, osutades, mis tegelikult on väärtuslik. Rõõmustame elu väikeste imede üle ja tegeleme oma tavaliste asjadega. Mida suurem jama, seda rohkem on vaja rahu ja tasakaalu, et kuulda oma sisehäält ja teha arukaid tegusid. Jama just seda näitabki, mille kõige eest mul on põhjust otsatult tänulik olla.

PS. Ikka on oma raskused meil ka; kui midagi on kord põhjani läbi töötatud ja lahenduse leidnud ja see võib olla kellelegi toeks, siis võibla jagan kunagi, aga seni on parem keskenduda sellele, mis toob rõõmu ja rahu.

PPS. Lugesin nädalajagu hiljem Kätlin Konstabeli artiklit Tartu Postimehes ja palun vabandust kõigilt, keda mu empaatiapuudeline kirjutis on muserdanud, kurvastanud vms. Ühtlasi kinnitan, et kui armas lugeja oleks minu isiklike kannatustega lähemalt tuttav, siis ta tõenäoselt valiks ikka enda omad (nagu väidetavalt me kõik, mina tuletan seda anekdootlikku tähendamissõna endale aeg-ajalt meelde). Aga kannatused ei peaks olema põhjus, miks meelt heita ja mina nt hoian oma tuju üleval kirjutamisega. Rõõmsatest asjadest kirjutatut jagan teistega ja ülejäänud hoian endale või jagan tuleleekidega. Kõik, mis ei meeldi, on ümber tegemiseks (praegu on suurepärane aeg kõiksugu asjade uuendamiseks, alustades ikka ja alati sellest, mis on enda sees). Mulle endale nt ei meeldi lugeda tublide emade kaebekirju nende meeletutest kannatustest laste kasvatamisel, sestap ma ise ka selliseid lugusid ei tooda -- milleks jamale jõudu juurde anda? See ei tähenda, et mul lastega raskusi poleks -- kuivõrd lapsed on mulle vahest ehk olulisemadki kui paljudele teistele, kes emadust kergemalt võtavad ja end pigem teistes sfäärides teostavad, siis ma reageerin lastega seotud probleemidele pigem üksjagu tugevalt. Lausa nii tugevalt, et ma ei piirdu reageerimisega, vaid leian lahenduse. Kaebluskirjade kirjutamata jätmise arvelt saab selleks hulka jõuvarusid säästa. Mulle tundub laste vm olukorra üle kaeblemine ikkagi vingumisena ja ma ei soovi nii teha. Nii et ma palun vabandust, kui ma jätkan siin blogis nii, nagu ma seni olen teinud, pigem rõõmsas ja rahulikus toonis või siis kusagil mujal omaette hädas olles ja vahel ka lihtsalt norutades. Selline eesti värk, et muret jaga metsaga ja rõõmu terve ilmaga sobib mulle paremini.
Ja soovin ikka kõike kaunist, üha ja üha meile kõigile!

Rõõmu ja meelerahu meile kõigile!
TJT

Kommentaare ei ole: