Isadepäeva järel

Lugesin esmaspäevasest Päevalehest isadepäevateemalisi artikleid ja ohkama võttis, et inimesed ei saa laste hooldusõigust jagatud (ja et homoseksuaalsetel on see veel eriti keeruline). Et emad ei lase oma lastel isadega kohtuda ja polegi nendega siis midagi ette võtta. Lasin pilgu üle selle pika rea, mida meie laste isa on neile andnud ja mida ma ise olen oma isa käest saanud ja mida minu vanemad on oma isadelt saanud.... seda kõike on väga palju. Need loetud isad on kõik saanud oma lastega koos olla ja me kõik oleme sellest palju rikkamad juba mitmendat põlve. Meie oleme isadelt saanud ka turvatunnet ja see pärandub põlvest põlve (mina laste emana olen ka turvatunnet saanud sellest, et laste isa meid igat moodi toetab). Koos on parem.

Isadelt tuleb annete sügavamat mõistmist ja toetust nende annete ellurakendamisele. Andeid tuleb hooldada ja minu kogemuses on see just pigem isade töö. Minu kogemuses on emade töö hoida lapsed tervena tervisliku toidu, mõistliku päevakava jms kaudu. Isad on need, kes viivad lapsi liikuma, innustavad maailma sügavamalt mõistma, süvenevad nende annete omapärasse ja vaatavad, mida nende annete hooldamiseks on vaja teha – ükski anne ei puhke õitsele ilma sobiva keskkonna ja mõtestatud sihipärase tegevuseta.  Mitte et emad ka ei võiks seda kõike teha, aga emad üksi kõike ei jõua ja ei peagi jõudma (või ei jõua nad selle kõrvalt enam enda elu elada). 

Isade olulisusest räägitakse liiga vähe. Kuidagi on juurdunud see arusaam, et ema on lapse jaoks a ja o. Minu kogemuses on isad vanemana sama väärtuslikud ja võimekad kui emad. Selle võrra veel eriti väärtuslikud, et ühiskondlik stereotüüp neid vanemarollist kuidagi kõrvale tõrjub ja vähemalt varem pidid isad tegema ekstrapingutuse, et oma vanemlikke andeid rakendada, sest ühiskondlik eelistus on emade poole kaldu. [Kui mina selles blogis siin isadusest liiga vähe räägin, siis selle pärast, et meie laste isa ei soovi, et ma tema tegemisi kajastaksin. Ma hindan väga seda, mida ta teeb ja olen iga päev paljude väikeste asjade eest väga, väga tänulik.]

Eesti meediat lugedes võib meel ikka nukraks muutuda: kui palju ära tundmata ja lahendamata valu maailmas ringleb ja kui palju uut jama see sünnitab. Tegelikult on elu palju ilusam... nende jaoks, kel kuidagi on õnnestunud jamade ringist välja murda. Mulle tundub, et just see enda jamade lahendamine, valu muutmine kerguseks võiks olla mõistlik sihtpunkt või ajaviide, kui üldse peab mingi sihtpunkt ja ajaviide olema. Ma olen tänulik kõigile isadele, kes oma lapsi ja nende emasid toetavad. See juba iseenesest tähendab, et edaspidi on meil siin vähem jama ja rohkem kergust ja rõõmu ja rahu ja koostööd ja kõike muud toredat. Sest ühes pajas mitut suppi ei keeda. Ühiskonna mõju puudutab kõiki inimesi.

Jõudu, edu ja rõõmu meile kõigile sellel teel!

TJT