esmaspäev, 3. detsember 2018

Hinnasildiga inimesed


Lugesin päevalehe LP-st, et Ott Tänaku abikaasa „oli enne ise ka keegi”, nüüd on kodune väikeste laste ema. Yana Toomilt samas lehes ligikaudu sama avaldus, ta pidi Venemaalt omal ajal ära tulema, et saada Eestis kellekski, seal oli ta lihtsalt tähtsa isiku pereliige (ja kolme väikese lapse ema). Mul oli kurb seda lugeda, et väikeste laste emad pole nagu mitte kedagist. Selles rollis on tohutu potentsiaal ja võimalus, aga naised ei taha seda tunnistada ega vastu võtta, ühiskond ammugi. [Jah, loomulikult ei pea see olema unistuste roll kõigi naiste jaoks, mõnele peabki olema ühiskondlik osa elust tähtsam, aga ikkagi...]

Kui ma kunagi lugesin „Mansfield parkist”, et esimeste asjade seas tutvustati meessoost isikute materiaalset tausta, siis oleks see nagu hinnalipiku külge panemine. Tundus võõrastav ja arusaamatu. Nüüd olen ringi vaadanud, mõtisklenud ja aru saanud, et ega me ole sellest arusaamast just kuigi kaugele arenenud (ehk ainult sedavõrd, et rahanumbritest rääkimist peetakse tänapäeval sobimatuks, palgad on sageli ka salastatud info). Ikka on inimestel hinnalipikud küljes ja ühiskondlikul tasandil on väärtuslikumad need, kes rohkem teenivad. Kui palganumber käiks moraalsete väärtuste järgi, siis võiks sellega ju leppida, aga need pole üldse kuidagi seotud (muinasjutud väidavad, et seos moraali ja raha vahel on olemas, aga see on pöördvõrdeline: rikkad on amoraalsed ja ilmselt on seda ka praeguses maailmas ja mitte vähe).

Tegelikult on paljud emad muidugi oma emarolli üle ääretult õnnelikud, aga mida kodusemad, seda vaiksemad nad selle juures justkui on. Ühiskondlik kuvand peab neid / oh ei, meid (?) pigem mandunud koduperenaisteks ja see näib tavateadvuses olevat pigem kuidagi inimliku läbikukkumisega seotud. No juhtus äpardus, andke andeks!

TJT

Kommentaare ei ole: