Lugesin päevalehe LP-st, et
Ott Tänaku abikaasa „oli enne ise ka keegi”, nüüd on kodune
väikeste laste ema. Yana Toomilt samas lehes ligikaudu sama avaldus,
ta pidi Venemaalt omal ajal ära tulema, et saada Eestis kellekski,
seal oli ta lihtsalt tähtsa isiku pereliige (ja kolme väikese lapse
ema). Mul oli kurb seda lugeda, et väikeste laste emad pole nagu
mitte kedagist. Selles rollis on tohutu potentsiaal ja võimalus, aga
naised ei taha seda tunnistada ega vastu võtta, ühiskond ammugi.
[Jah, loomulikult ei pea see olema unistuste roll kõigi naiste
jaoks, mõnele peabki olema ühiskondlik osa elust tähtsam, aga
ikkagi...]
Kui
ma kunagi lugesin „Mansfield parkist”, et esimeste asjade seas
tutvustati meessoost isikute materiaalset tausta, siis oleks see nagu
hinnalipiku külge panemine. Tundus võõrastav ja arusaamatu. Nüüd
olen ringi vaadanud, mõtisklenud ja aru saanud, et ega me ole
sellest arusaamast just kuigi kaugele arenenud (ehk ainult sedavõrd,
et rahanumbritest rääkimist peetakse tänapäeval sobimatuks,
palgad on sageli ka salastatud info). Ikka on inimestel hinnalipikud
küljes ja ühiskondlikul tasandil on väärtuslikumad need, kes
rohkem teenivad. Kui palganumber käiks moraalsete väärtuste järgi,
siis võiks sellega ju leppida, aga need pole üldse kuidagi seotud
(muinasjutud väidavad, et seos moraali ja raha vahel on olemas, aga
see on pöördvõrdeline: rikkad on amoraalsed ja ilmselt on seda ka
praeguses maailmas ja mitte vähe).
Tegelikult
on paljud emad muidugi oma emarolli üle ääretult õnnelikud, aga
mida kodusemad, seda vaiksemad nad selle juures justkui on.
Ühiskondlik kuvand peab neid / oh ei, meid (?) pigem mandunud
koduperenaisteks ja see näib tavateadvuses olevat pigem kuidagi
inimliku läbikukkumisega seotud. No juhtus äpardus, andke andeks!
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar