esmaspäev, 6. märts 2017

Teismeliste surmagrupid

Poeg tuli koolist ja küsis, kes on maailma kõige ohtlikum imetaja. Vihjeks, et see loom pole eriti palju inimesi tapnud, sest temaga ei juhtu eriti kokku. Ja see on nipiga küsimus.

Pakkusin vaala, aga ei saanud veel aru, kuhu ta oma jutuga sihib. Edasi kuulates selgus, et ta oli koolis kuulnud sellisest mängust, kus on viiskümmend missiooni. Alguses tuleb endale vaala kuju käe peale lõigata ja siis läheb edasi raskemaks. Aga ta ei saa aru, miks seda mänguks nimetatakse. Ammugi polnud tal arusaamist, kuhu see "mäng" välja võib viia.

Siis sain aru, et ta räägib Venemaa sotsiaalmeedias levinud surmagruppidest, mis on suunatud teismeliste enesetappude õhutamisele. Nende ohvriks on juba langenud sajad noored. Ma olin just tänasest Postimehest lugenud kirjeldust, kuidas enesetapu läbi oma 13-aastase tütre kaotanud ema viidi kuue kuuga sellises surma õhutavas grupis enesetapu äärele. Ta olekski mingi seletamatu surmatungi tõttu oma kavatsuse ellu viinud, kui ühel korral uurija poleks seda takistanud ja teisel korral sai ta ise enne end pidama. Kirjelduse järgi oletan, et need kurjuse mõjutusvahendid peavad ikka väga võimsad olema, kaugelt üle mõistuse.

Poja sõnutsi on need grupid ka Eestisse jõudnud ja tema kirjeldas seda mulle kui põnevat mängu. Missiooni sõna on meie igapäevaelus väga tavaline, enamasti tähistatakse sellega igapäevast mõneminutilist arvutimängu ülesannet, kus tuleb erinevat sorti sõjategevust arendada. Nondes sotsiaalmeedia surmagruppides aga harjutatakse teismelisi järk-järgult surmaga, et nad oleks võimelised enda surma teostama. Seda müüakse kui teed tõele. Ma olen ikka šokeeritud küll. Valus oli seda lugeda, kuidas kuskil kaugel metsikul Venemaal lastega tehakse, aga praegu ma olen lihtsalt mures.

Minu sõnum pojale oli, et kui ta teab kedagi, kellel võib midagi sellist mõttes olla, siis tuleb kohe sellest täiskasvanule teada anda, see ei ole naljaasi ega mäng. Öelgu kasvõi mulle ja me vaatame, mida saaks teha. Inimese elu on oluline ja mitte ühtki last ei või niisama kaotada, kõik peaks saama ikka võimaluse suureks kasvada.

Vanematele mõtisklemiseks ja abivahendiks sellest targa vanema lehel.

Hiljem lisatud. Ega ma ennast muresse ei jätnud, see pole tervislik ega kustki otsast praktiline. Sedasorti negatiivsed seisundid ma püüan alati ära muuta kohe, kui need on teadvustatud ja läbi tunnetatud. Vahel tundub maailm kuri ja paha. Kui see kütab vingutuuri üles, on abi Bachi hõberemmelga (Willow) õietilgast, see aitab ära hoida kibestumist. Mõni teine kord võtab kurjuse puudutus hingetuks, koletise hingeõhust kukuvad linnud surnuna taevast alla ja inimene tardub õuduses. Siis on abi sarik-linnupiima (Star of Bethlehemi) õietilgast. No ja oluline pole ju vahend, mis iganes aitab rõõmsa meele tagasi saada, kui see on taotlus. Küsijale tuleb vastus pealtnäha juhusliku raamatu leheküljelt vm. (Mina läksin jalutama küsimusega, miks keegi lastele nii teeb ning vastus ja lahendus tuli Hellsteni raamatust.)

Häid küsimusi ja sisukaid vastuseid, rõõmu ja meelerahu meile kõigile!

TJT

Kommentaare ei ole: