Ronimisministeeriumi juhendatud sessioonile on muidugi
oodatud ka täiesti algajad, ega ilma esimese korrata saa teist ju tullagi. Me saime
väga armsa juhendaja toel üle korrata põhireeglid, siis läks
soojendusharjutusteks (need juba olid isuäratavad, erinevad mängud
ronimisseinal ja külgsuunas ronimine, nii et põrand on kogu aeg suht lähedal;
minul oli ka kogu aeg põnev) ja päris ronimiseks. Seinal oli 3,5 m kõrgusel
tume joon, millest kõrgemale ronida oli keelatud. Üleval on ronimisnukke vähem
ja mina ka pidin iga kord mõtlema, kuidas ma nüüd siit alla saan, ülespoole
minna on palju lihtsam. Sessiooni lõpetas mõnus venitus ja lõõgastus. Kõik tegid
isuga kaasa ja kõigile meeldis väga, isegi lapsele, kes alul oli arvanud, et
äkki ta leiab sobiva ettekäände peole mitte tulla. Mõnele lapsele lihtsalt ei
meeldi ronida. Aga kuulsin, et juba kaks päeva hiljem algatas ta perekondliku
ronimiskäigu, nii et oleme selle eest väga tänulikud.
Võib tunduda miinusena, et see pidu on väga lühike, aga
kauem ronida algaja kuidagi ei jaksa, kehva tehnikaga saavad sõrmed ja
käsivarred ja muud kohad kõvasti vatti. Meie lastel olid pärast siit-sealt
lihased paar päeva kanged (mina pidasin ronimisega piiri). Peo õnnestumine eeldab
ka mõningast distsipliini. Ronimisministeeriumis kehtivad turvalisuse huvides
ranged reeglid ja parem, kui iga laps vabatahtlikult neist kinni peab. Selle saavutamiseks panime sünnipäevakutsesse Ronimisministeeriumi omavastutuslehe, mille palusime juba kodus koos vanemaga läbi vaadata - selleks, et laps oleks algusest peale häälestunud konstruktiivseks tegevuseks ega hakkaks võib-olla ohtlikul viisil hullama. Mõne emaga rääkisin ise ka, sest eks selline pöördumine tekitab ärevust. Kinnitasin, et kui kõik ennast asjakohaselt üleval peavad, siis see on täitsa piisavalt ohutu ja turvaline. Nii ka oli. Meil oli
lõbus ja tore ja keegi ei saanud haiget.
Tütar pidas köögisünnipäeva. 15-aastase inimese emal on
alati mõtlemist, mida noore heaks teha ja mida on tema arengu huvides jätta tegemata. Kuskilt otsast
täitsa suur ja iseseisev, kuskilt vaja abi. Iga liigutuse juures küsisin endalt
kõigepealt, kas ta saab ühe või teise töölõiguga ise hakkama ja kas minu
sekkumine on põhjendatud. Toetasin selles punktis, et kui pidulised olid kohale
jõudnud ja parajamas jutuhoos, tuletasin neile meelde, et täna on teil endal
vaja laud katta ja selleks on vaja kohe kellelgi hakata taignaid tegema, sest
küpsetamiseks kulub ka omajagu aega. Pikast proovist tulnud noored muusikud
olid ju näljased. Laua katmise osas lasin asjadel minna, nagu nad läksid. Mõnus
oli söögilaua taga lavaširulle teha ja neid sealsamas ka nahka pista, kõrval
puhastati puuvilja ja muud sodiajavad tegevused, nii ma ei võtnud kombekamat
lauakatmist seekord jutuks. Noortel oli lõbus ja see on peamine.
Meie pere eelmistest pidudest vaata peo teemasildi alt, eelmise aasta pidu on siin. Toitudest on pikemalt toidu teemasildi all, sünnipäevatoitudest siin ja eelmises postituses.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar