Poja 11. sünnipäeva pidasime Ronimisministeeriumis. Tund aega ronimist ja pool söömise jaoks. Koolipäeva järel pidasin vajalikuks, et lapsed korralikult süüa saaksid ja rikkalik söögilaud on meie poja jaoks peo sünonüüm. Tema eelistuseks olid seekord Rakvere minilihapallid, kindlasti pidi olema ka porgand ja dipikaste (ma lisasin värvi ja vahelduse mõttes punast paprikat, mis paljudele lastele meeldib, ja vist ka pisikesi tomateid). Ronimisministeeriumi sünnipäevasöögitoas on kolm lauda. Esimesele neist sai vesi ja puuvili: viinamarjad, mis läksid kõik kaubaks; koduõun, mida ka omajagu kulus ning banaanid, mis jäid suurelt jaolt järele. Teisel laual oli „praad” ehk lihapallid ja toores köögivili (kõik söödi ära, köögivilja polnud ka just hirmus palju). Kolmandal laual oli magustoit ehk stritsel ja tort 11 küünlaga. Kuna minu huvi on nisu- ja suhkruvaba toit, siis arusaadavalt eelistas poeg pidutoitu poest osta. Limonaadi võttis ta ka veidi jutuks, aga ma arvasin, et poetordis on juba suhkrut piisavalt ja nii ka jäi. Päris poole tunniga me söönuks ei saanud, aga rahulolevatena lahkusime kõik.
Tütre 15. sünnipäeva peo keskmes oli taaskord söögitegemine.
Tükil ajal ei tulnud meile aga ühtki sobivat mõtet pähe, et mis võiks olla
menüüs (pitsa oli juba õigel päeval, selline kordus ei tulnud kõne alla). Tuttav
ema aitas siis hädast välja ja pakkus mõtte teha soolaseid muffineid. Muffineid
armastavad lapsed ju hullupööra. Meie omad küll. Ja meie tütar on kuulus
küpsiste küpsetaja, nii et šokolaadiküpsised nagunii. Algatuseks ikka puuvili:
pomelod, melon ja pirnid. Magustoiduks mangotort, mis tul eelmisel päeval
valmis teha. Lisaks pakkus üks sõber välja, et võiks lavaširulle teha. See oli
tõeliselt päästev idee, sest küpsetamine võttis omajagu aega. Ahi küttis
pidevalt ja iga veerandtunni tagant sealt ka midagi tuli, aga viie minutiga oli
taldrik jälle tühi. Siis oli hea, et vahepeal sai ka lavaširulle teha ja süüa. Muidu
oleks tüdrukud vist küll näljas olnud, pärast pikka tööpäeva olid nemadki
näljased. (Noorte muusikute argised tööpäevad kestavad vast õhtul üheksani,
laupäeval-pühapäeval nad kuidagi suudavad viieks ära lõpetada, et poole kuueks
pidumajja jõuda. Puhkamise puhkepäevi neil minu teada polegi. Ja söömine tuleb
meelde ainult siis, kui ammu pole midagi hamba alla saanud, mida ka juhtub. Aga
siis kulub sööki omajagu. Kasvueas lapsed ikkagi.)
Meie pere laste sünnipäevade tähistamisest vt peo teemasildi
alt, toidust lisaks ka toidu teemasildi alt, eelmise aasta kogemused on siin.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar