Arengu programmeerimisest

Kui ma vaimusilmas oma iseseisvumise teemalisele sissekandele tagasi vaatan, siis näen, et mul oleks laste kasvatamisel nagu 18,5 või 21 aasta programm. (Küpsus saabub tegelikult alles 30-selt ja sinnani võiks ikka täiskasvanud noori toetada, nii et mingi punktiir läheb sinnani.) Umbes nagu haridussüsteemis, kus lasteaednikud teevad tööd, lähtudes eeldustest, mida on üliõpilaskandidaadil vaja osata, et neid asju minna siis lasteaias vaikselt arendama, et anda koolile juba etteküpsetatud laps kätte (tundub kole ja vägivaldne, uhh). Pädevused ja osaoskused koos vastavate vanustega pannakse tabelisse ja nii tekib lehekülgede kaupa eeskirja, milliseks vanuseks laps mingit asja peaks oskama (ma olen kunagi selliseid papreid näinud, need on päriselt olemas, ma ei mõtle seda välja, ainult tõlgendan). Hull tundub see ka, et tasapisi hakkab inimesi hariduse ree pealt pudenema ja mind on kasvatatud arusaamas, et need, kes kõrghariduseni ei küüni, pole justkui päris täisväärtuslikud inimesed.

Minu laste arendamise programm näeb siis välja selline, et keskkooli lõpuks võiks inimene olla iseseisev ja sellest lähtuvalt 7-aastaselt teha ise võileiba, 10-aastaselt enda järelt koristada (midagi muidugi varem ka) ja 14-aastaselt kõigi oma lihtsamate asjadega toime tulla. Minul muidugi paberi peal eeskirja pole, aga sees midagi sellist ikka tiksub. Tegelikkuses on lapsed muidugi erinevad. Ja selline masinlikult ühtlustav saavutustele orienteeritud lähenemine mulle teoorias üldse ei meeldi, aga praktikas ma justkui elan selle järgi. See on lihtsalt nii rakuteadvusse sisse kasvatatud ja nii me kodeerime oma järgmisi põlvkondi. Isegi, kui ma aru saan, et selline lähenemine lõikab maha nii mõnegi õie ja vilja, on väga raske sellelt teelt kõrvale astuda, sest ma päriselt ei tunnegi muud võimalust. Ainult unistan ja oletan, kuidas ka võiks olla, aga eks see ole üsna üksi udus tuhnimine. Kui ei tea sihtpunkti, on raske sinna teed leida.(Kuidagi on kõige võimatumad asjad ka ikka võimalikud, selleks ongi ju imed olemas.)

Päris elus tasub tund-tunnilt tunnetades sammhaaval edasi liikuda. Aga ikka ma ei saa teisiti, kui kirjeldan neile nende täiskasvanuelu selles võtmes, et nad saavad seal iseseisvalt hakkama. Ja mina olen vaba. Isegi praegu, mil mu noorem laps saab varsti 11, ei tunne ma end veel vabana, vaid olen oma päevad suht palju selle järgi kokku pannud, et ma oleksin vajalikul hetkel oma parimas emakvaliteedis olemas, söögi tegemist juhendamas, aitamas olukordi lahendada, olme ja tervise eest hoolitsemas nagunii.

Sarnasel teemal ka siin.

TJT