Lugemist teismelistele

Waldorfpedagoogid soovitavad teismelistele jutustada tõsielulugusid sellest, kuidas inimene on rasketest oludest võitjana välja tulnud, et anda erinevaid häid eeskujusid päriseluga toimetulekuks. Mulle see lähtekoht sobib. Eestikeelsest kirjandusest ma just kohutavalt palju sobivaid raamatuid ei tea, aga mõned ikka, teisel maal toimetulemise lood, mis on avaldatud „Minu...” sarjas. Need on pealegi enamasti üsna jutustavas vormis ka. See jutustav vorm on oluline minu jaoks ka, parimal juhul kirjalik südamest südamesse suhtlus autori ja lugeja vahel.

Ma olen raamatukogus vahel vaadanud eesti ilukirjanduse väljapanekuid, lugenud siit-sealt ja pannud siis need raamatud tagasi, pole tahtnud rohkem lugeda, liiga sünged, lootusetud, trööstitud. Kahtlemata võib ka päriselu selline olla ja vahel on hea endale tunnistada, et see nüüd on paha lugu küll, aga sellisesse olukorda ja rasketesse tunnetesse ei ole hea pikalt marineerima jääda. Kahtlustan, et suur osa tänapäevasest eesti kirjandusest ongi masendav, lood ei lõpe sugugi helgemalt kui need kohad, mis ma raamatut juhuslikust kohast avades olen leidnud. Nii ma olen need raamatud lugemata tagasi pannud, et sealt mitte kogemata midagi vastumeelset üles noppida. Selles mõttes on Minu-sari positiivne erand, et suures osas neist raamatutest, mida mina olen lugenud, on ikka midagi meeldivat ja silmiavavat. Mina otsin raamatutest pigem inspiratsiooni ja avardumise võimalust.

„Minu Las Vegase” avasin kohalt, kus jutustaja läheb esimest korda kõhutantsu tundi, see kirjeldus on kahtlemata üks raamatu armsamaid, aga ülejäänud raamat on ka väga hea – meeldis mulle ja 14-aastasele tütrele. Ma täitsa soovitasin tal seda lugeda kui head eeskuju, kuidas ka võib olla. Jutustaja on Lõuna-Eestist pärit meditsiiniõe haridusega noor naine, kes läheb Ameerikasse lapsehoidjaks, et inglise keelt õppida. Võrreldes paljude teiste Minu-sarja raamatuga on juba see minemise põhjus minu jaoks sümpaatne (osa Minu-sarja jutustajaid on vingused kliimapagulased; mulle Eesti üle vingumine ei meeldi). Ta ei põgene millegi (Eesti ilma ja n-ö koledate eesti inimeste) eest, vaid läheb millegi järele ja saab palju rohkem, kui kunagi tahta lootis (jah, sellesse ma usun ise ka).

Nagu kaanelt võib lugeda, on see tuhkatriinulugu ja jutustajal on tõesti tuhkatriinulikud voorused. Ma nautisin just seda naiselikku armsust, mida tõesti igal leheküljel tunda oli, ning muidugi mehelikku toetust ja suuremeelsust, mis talle pidevalt osaks sai; sellist mehekuju võiks lugemisvaras rohkem olla, et need noormehed, kes veel ei ole suuremeelsed, teaks end selliseks kasvatada. Ja et naisterahvad saaks seda  nautida ja hinnata, igal juhul minul oli väga mõnus sellise tööka, ausa ja armastusrikka printsessiga samastuda. Kui üldse millestki kahju on, siis sellest, et see armas inimene jäigi kaugele võõrale maale ja siin teda enam ei ole. Tuhkatriinu katsumused olid selles raamatus ka, kust ma muidu mõistaks neid voorusi näha, isegi kuri võõrasema oli olemas.

Pärast tütrega raamatust rääkides ma tõstsin muu hulgas esile veel jutustaja meelekindlust: et ta ei läinud kooliraha maksmiseks postitantsijaks, kui see oli tema põhimõtete vastu, vaid suutis töökuse ja hea õnne varal ikkagi ka oma koolirahad kokku saada (see oli vältimatult vajalik selleks, et ta saaks USA-s edasi olla; kui ta oleks koolist õppemaksu tasumata jätmise pärast välja visatud, oleks kogu edasine võimalus ära jäänud). Ja see on suur võimaluste ärakasutamise ja vastuvõtmise õppetükk. Eestlased ei ole kuigi julged elult kingitusi vastu võtma, ikka kahtlustatakse, et mis ta selle eest tahab. Mulle tundub, et kui me kasutaks oma võimalused ära ja saavutaksime oma lae, oleks tervel maailmal sellest parem; samal põhjusel tuleks meil endil kõiki teisi toetada, et kõik teised jõuaks oma võimaluste tippu (kes muidu tasuta lõunatesse ei usu, võib ehk selle avansina siiski vastu võtta ja hilisemas elus tugevana ise maailmale tagasi anda?). See naine võttis oma võimaluse vastu ja see on hea eeskuju, arvan, et rohkem avatust ja erinevat energiavahetust kuluks meile ära. Samas ei ole väärtusta ta ennast kusagil teiste arvelt, jutustaja suhtub lugupidavalt (kuigi arusaadava ettevaatusega) ka liinibussis kohatud lihtrahvasse. Ja kõigisse rohketesse meestesse, kellega elu teda kokku viib. Sellise isikuga on lihtsalt rõõm kirjasõna vahendusel kohtuda. Lugupidamine teiste inimeste vastu, ausus, avatus ja enda õnne vastuvõtmine teeb minul lugejana südame soojaks.

Veel olen tütrele soovitanud või soovitaksin sellest sarjast lugeda raamatuid „Minu Reykjavík”, „Minu Shanghai”, „Minu Tokyo”, „Minu Amazonas” (seda lugesin ette ka, meeldis nii pojale kui tütrele, pikemalt siin), „Minu Brasiilia” (meeldis vist mõlemale), „Minu Toba”, "Minu Alaska", „Minu Keenia”, „Minu Vietnam” (võib-olla), „Minu Suriname” (tütrele kindlasti meeldis), „Minu Jaapanist” nt Fuji vallutused meeldisid, muidu asjahuvitule noorele pisut liiga palju ja liiga elitaarseid kirjeldusi; „Minu Horvaatia” meeldis, ma loodan, et ta ükspäev tahab lugeda ka „Minu ugri-mugrit” ja äkki isegi "Minu Neenetsimaad", aga ilmselt mitte veel, võib-olla edaspidi soovitaksin ka „Minu Ibizat”, „Minu Maroko” võiks mõnelt osalt meeldida, kunagi ehk ka „Minu Nepaal”. „Minu Tšiili” on liiga noore autori kirjutatud, oma lapsele ei soovitaks, aga see võib huvi pakkuda vahetusõpilaseks minemist kaaluvale noorele. Unejutuks lugesime „Minu maailmamerd”, see meeldis pojale ka. Ülejäänud selle sarja raamatud, mida mina olen lugenud, tundusid endale ebahuvitavad või arvan, et teismelisele on ebahuvitav või liiga vara lugeda. Ja enamasti loevad nad enda valitud raamatuid, mida mina enamasti ei viitsi lugeda. "Minu Guatemala" ka meeldis, soe ja põnev, arendav ja hariv lugemine.

Selle üle jäin ka mõttesse, et need Minu sarja raamatud on enamjaolt naiste kirjutatud, naljaga pooleks pakun, et harva, kui mehed raamatutäie mõtteid korraga kokku mõtlevad. Mulle tundub naiste kultuur üldse palju rikkam olevat ja pidevalt tunnen, et pojale ei ole mul nagu eriti midagi pakkuda. Tema huvid on minule ka võõrad, aga huvitavaid raamatuid ta ikka loeks. Nimetatutest „Minu maailmameri” ja „Minu Brasiilia” ja „Minu Amazonas” haarasid ta pikaks ajaks. Kust ma veel selliseid raamatuid leiaks, mida varateismelisele pojale võiks soovitada? Ta on lugemisvara suhtes väga nõudlik ja enamik asju ei meeldi („Harry Potterid” jt sellised võluraamatud, ka nt noortekas nagu "Percy Jackson ja välguvaras" meeldisid, aga ma pean nüüd silmas just sedasorti päriseluga seotud raamatuid; siinkohal mulle meenub, et ega teda vist päriselu veel eriti huvitagi). Ilmselt on asi ka selles, et mina oma teistlaadi huvidega ei leia neid raamatuid lihtsalt üles või ei tunne ära, meeste maailm lihtsalt ei köida mind.

Kaks toredat kassiraamatut on ka. "Kuulus raaatukogukass Dewey" Kesk-Ameerika väikelinna töötavast kassist meeldis mulle väga, aga lastele jäi kaugeks. "Tänavakass Bob" narkomaani naasmisest tavaellu meeldis mulle ja tütrele. Parim narkoteema käsitlus, mida olen noortekirjanduses kohanud.

TJT