Ma võtsin raamatukogust tütrele mh Aidi Valliku „Kuidas
elad, Anni?”. Ise lugesin läbi ja lapsele ütlesin tema küsimise peale esimese
hooga, et mulle see raamat ei meeldi. Siis viisin raamatu tagasi ja ütlesin, et
tegelikult on see kirjanduslikus mõttes hea raamat ja omal ajal on see omajagu
meediakajastust ka leidnud. Aga teemad on karmid. 14-aastase peategelase (sisemised,
mitte tegelikud) probleemid kodus viivad probleemideni koolis, suitsetamise,
alkoholi tarvitamise ja peagu et ka narkomaanini. Sekka kurvavõitu juhusekssuhe
ja segased rasked tunded. Rääkisin sellest
kõigest tütrele vähe pikemalt ja soovitasin lõpetuseks, et loe seda siis, kui
Sulle tundub, et maailm on väga nõme ja ema täitsa mööda (ikka tuleb ette). Ta arvas,
et praegu on tal kõik piisavalt hästi ja ta ei pea seda raamatut lugema. Mingit
otsa pidi ma sooviks, et tal seda vajadust ei tulekski. Maailm on täis ilgust,
mida ise ei tahaks kogeda ja lapsele ka ei sooviks. Kõik ei vajagi selliseid
kogemusi.
Samas teeb mind veidi nõutuks ja kurvaks, et eesti
noortekirjanduses on kerge leida rasket, samas raske leida sügava ja targa
sisuga raamatut. Meie laste oluline info maailma kohta tulebki minult. Ma võin
tunde pajatada, mida ma asjadest arvan ja nemad on tänulikud kuulajad. Aga see
on ikkagi väga ühekülgne, sest minul on ainult minu piiratud elukogemus. Ja minu
head ja targad sõbrad räägivad ka üsna sarnaseid jutte. Ma sooviksin neile
avaramat maailma ja rikkalikke teadmisi elust, ilust ja armastusest, aga paljud
headki raamatud on ikka nii koleda sisuga. Trööstitud. Kus need ilusad raamatud
on, mida me soovime ja vajame?
Väga tänan, kui tead juhatada mõnd mõnusa sisuga
13-aastasele tüdrukule või 9-aastasele poisile sobivat raamatut! (Ise olen siin
blogis soovitanud Tomuskit ja Priilinna, Helga Nõud ja veel mõnda, kõik leitav
raamatu teemasildi alt.)
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar