Tütre sünnipäevapidu

Tütar on käinud mõnel kinosünnipäeval ja juurdles juba mullu, kas mitte endalegi kinosünnipäeva tahta (enne kino, siis kohvik). Mind võttis see esimese hooga ohkama. Et mis filmi küll kinos sobival ajal näidatakse ja kuidas end küll anonüümses ja rahvarikkas kohvikus mõnusalt tunda (rahakotihoidjana ma peaks ju ikka kaasas olema). Ja et mis mõnu neil noortel siis on oma jutte ajada, kui üks tädi minu näol juures passib. Ma üldse ei naudi Tallinna kesklinnas olemist, see õhustik ei ole lõõgastav ega mõnus. Tegelikult tütar ka ei naudi.

Tegime siis nii, et laenasime projektori ja lasime filmi suurelt seina peale. Ja kogu see muu lugu. Filmiga läks ikka nii ja naa. Mõtlesin, et mis oleks hea ja sobiv... (tunnistan, et filmikunstides olengi võhik ja õigelt inimeselt ei juhtund küsima ka). Esimese hooga mõtlesin „Jane Eyre´i” peale. See on pealegi mõnel pool seitsmenda klassi kodulugemine. Siis valisini „Amelie”. Seda ma olin näinud, mulle väga meeldis ja mulle tundus kerge ja rõõmsa filmina. Sünnipäevafilm peaks eelkõige kerge ja rõõmus (aga siiski mitte sisutu) olema. Kui vaatama hakkasime, meenus, et täitsa filmi alguses saab peategelase ema surma. Vaatajate seast käis kahin läbi (üks tüdruk oli just küsinud mu käes, et kas seal on midagi kurba ka ja mina olin jõudnud kinnitada, et ei ole). Ja siis avastasin sealt seksistseene (need olid sündmustikus väheolulised, ülilühikesed ja siivsad, mis 12-aastasele minu arust lubatud, aga mine tea, mida teised emad arvavad; kahin käis läbi ikka ja keegi peitis silmad), pealegi selgus, et meespeategelane töötab seksipoes (oh, ma hakkasin juba tõesti mõtlema, et oleks pidanud hoolsamalt filmi valima, kuigi ka see oli süžee seisukohalt ebaoluline). Ja seal oli palju kõrvalisi tähenduskihte, milleni noor vaataja ei küündind ja film kestis ligi kaks tundi, mis oli mõne jaoks liiga palju. Keegi ütles, et ega meie ju kinos eriti käi. Mõnele meeldis ka ja meie lapsele enam-vähem. Aga noh, saab ka paremini minna. (Aga alati saab ka hullemini minna, õnneks.)

Ülejäänud aja tüdrukud jutustasid ja mängisid pimesikku ja tundsid end mõnusalt. Ja pidu algas uistutamisega. Olgu nad kiidetud, kes tehisliuvälju teevad. Selle ilmaga on kasutajaid palju.

Muidu on kangesti mõnus suure tütre ema olla (juba 13). Temast oli olulist abi ettevalmistuste juures, ise tegi valge šokolaadi külmtordi (ma oleks muidu poest ostnud, sest tordindus minuga ikka eriti ei haaku, v.a söömine muidugi). Venna sünnipäevaks tegi külma koera – see oli poja sünnipäevakoogisoov. Et siis on temal ka midagi kinkida. Kõik olid rahul. Pohlamahlaga külm koer on võrratu.

Veel meie pere sünnipäevapidudest siit (ja tolle teksti alt jälle varasemate lugude juurde) või peo teemasildi alt.

TJT