Puutemeel ja elumeel

Waldorfpedagoogika üks aluseid on meeleõpetus. Ma olen sellest siin varem ka kirjutanud, seekord meeleõpetuse esimese loengu põhjal Heli Kudu ja Siiri Veensalu vahendusel täpsemalt kahest alumisest meelest, kompimismeelest ja elumeelest. Iga alumine meel on seotud ka vastava ülemise meelega, nt kompimismeel minameelega ja elumeel mõttemeelega. Waldorfpedagoogika lähtub seisukohast, et väikelapseeas ei saa arendada ülemisi meeli, vaid alustada tuleb vundamendist. Nii saab lapsest isiksus kompimise ja puutumise kaudu ning mõtlemise arenguks loob eelduse hästi hoitud elumeel.

Meeleõpetuse olulisus tuleneb tõsiasjast, et laps võtab kuni hammaste vahetuseni infot vastu kogu kehaga, kogu tema keha on meeleorgan ja läheb aega, enne kui ta hakkab eristama, millisest allikast info tuleb. Samas ka kogu see info mõjutab kogu lapse „ehitusjärgus” keha – jäljed mistahes kogemusest jäävad organsüsteemi ja mõjutavad kogu lapse edasist elu.

Puutemeele e kompimismeele organiks on nahapind – piir inimese ja ülejäänud maailma vahel. Puudutus äratab eneseteadvuse, mida vastsündinul on ainult natukene. Puutemeele hooldamiseks on vaja puudutusi: see annab tunde, et ma olen olemas. Puudutus peaks olema meeldiv: see annab teada, et olemas olla on hea, see on turvatunde lähtekoht. Täiskasvanueas toimivad keha reaktsioonid närviühenduste kaudu ja selleks on vaja õnnehormoone. Lapseeas toimub areng turvatunde keskkonnas: see annab kehale võimaluse midagi uut omandada. Uuega kaasneb alati stressi, mõni olukord nõuab „võitle või põgene!”, seepärast peaks lapse päevakavas olema palju tuttavat ja turvalist, kordusi ja kindel rütm. Ehmatuse ajal on pinge lihastes, mitte organsüsteemides ja need ei saa sel ajal areneda. Heaolu hoidmine on väga oluline pedagoogiline eeldus.

Last puudutades on oluline olla tähelepanuga kohal, armastav ja kindel. Puudutusi saadab rahulik kõne. Empaatiliselt mõista last, oota järele, kuni tema tähelepanu jõuab nt kinga jalga pannes kohale ja alles siis tee vajalikud liigutused. Hoia pidevalt sidet lapse tundega. Hea, kui ümbritsev keskkond oleks vaikne ja rahulik, sest virvarr segab ühendust iseendaga.

Turvatunde annab vabatahtlikkus. Hea, kui laps läheb liikvele enda huvist või saab ühineda täiskasvanu vaimustusega, käskimine loob eraldust. Kompimismeele hoidmiseks on vaja last jaatada. Põhimõtteliselt on lapsel alati õigus, tal on põhjus teha nii või tahta seda, mida ta tahab. Oluline on ka täiskasvanu eeskuju: püsida ise heaolus, ka täiskasvanu peaks oma kompimismeele toitmisele tähelepanu pöörama. Waldorfpedagoogika aluseks on täiskasvanu enesekasvatus.

(See ei tähenda, et lapsel peaks laskma kõike teha. Teha tuleb ikka seda, mida vaja, mitte seda, mida laps tahab. Hea vanem on vahel ka ebapopulaarne, kui on vaja piire seada või suunata.)

Puutemeele hoidmiseks on vaja erinevaid kogemusi.

·         kastanivann (riisivann, teised kuivained, pallimeri);

·         massaaž hernekotiga;

·         väike majake, milleks sobib ka pappkast või diivanipatjadest onn;

·         vaiba sisse rullimine pakub tugeva kogemuse, mis ei pruugi kõigile sobida;

·         vesi, muda

·         paljajalu käimine soojal ajal,

·         pärlite lükkimine,

·         kehapuutemängud,

·         voolimine,

·         märgviltimine,

·         majapidamistööd jne.

Oluline on ka toidu konsistents.

Tähelepanelik täiskasvanu küsib alati: millise jälje jätab see (teguviis, materjal) lapse kehasse?

Elumeel vahendab tundeid sellest, mis olukorras on meie keha füsioloogiline seisukord: kas on nälg või janu, väsimus, südame ja seedimise seisukord jm). Eeterjõud, mis vormivad organeid, hoiavad seda funktsioneerimas ja annavad nt valu või väsimuse kaudu keha vajadustest teada. Kui keha märke ei anna, elumeelt tunda ei ole, see avaldub ainult ebamugavuse kaudu. Elumeele organ on vegetatiivne närvisüsteem.

Hammaste vahetumise ajal on suur osa keha eeterjõududest hõivatud keha kõige tihedamate kudede kasvatamisega ning kujutlusjõudude jaoks jääb vajaka – laps tunneb igavust. Puberteedis kulub jõud organite ümberehitamiseks.

Arenguks on vaja, et lapsel oleks kehaliselt hea olla. Väsinud ega näljane laps ei arene. Siis tuleb toetada keha. Elurõõm on arengus väga oluline. Armastuse jõud on aktiivsuse aluseks: ilma armastuseta pole arengut. Armastus annab teada: ma olen oodatud, ka endale vastuvõetav, vajalik on tingimusteta aktsepteerimine.

Elumeelt toetab

·         turvaline rütm, ka keharakkude kasvatamine on rutiinne töö;

·         korraldatud tegevuse vaheldumine vaba tegevusega;

·         regulaarne, õige last toetav toit, rõõm süües;

·         õige määra kogemine;

·         puhkus, uni – eeterkeha töö on une ajal korrastada meeltemuljeist saadud tundeid;

·         huumor;

·         muusika;

·         pühalikkus, häälestavad rituaalid;

·         ilus ümbrus, puhtus, kord;

·         loodus hoiab ja täidab oma loomuliku tasakaalu kaudu.

Pingeolukordades, nt kui laps ei usalda end mängu on abiks täiskasvanu usaldus elu vastu, tingimusteta armastuse ruum ja lootusrikas vaade. Täiskasvanu eeskuju on oluline: võta vastutus enda heaolu eest! Oluline on last toetada, tugevaid külgi teadvustada ja esile tõsta, see on kõige alus. Lasteaiaeas ei kritiseerita last, ta alles ehitab end üles.

Hoitud elumeel on eelduseks hilisemas vanuses mõttemeele tekkele: haigena me ju ei suuda ka mõelda. Siin võib näha, kuidas korra jõud muundub kõrgemaks jõuks. Nii on ka koolivalmiduse kujunemisel määrava tähtsusega söök, rütm, uni ja rutiin. Viimasel koolieelsel aastal aitab mitmekülgne liikumine peenhäälestada kõik, mis vaja.

Elumeele kahjustusega lastel võivad olla kindlad toidusoovid (makaronid ketšupiga) jm. Aitab imetamismeeleolu, soe hoidmine. Kõigi hädade korral on lastel vaja lõpmata palju mõistmist.

TJT

Loe lisaks: Heli Kudu on kirjutanud advendiajast siin.