reede, 4. veebruar 2011

Hilinemisest ja toetusest

Äsja avastas laps, et ta jääb nüüd muusikakooli hiljaks. Sest tubli pool tundi olla õigeaegseks kohalejõudmiseks liiga vähe. Tegelikult kõnnib ta seda maad vast kakskümmend minutit ja täna on ainult solfedžo tund, kaasa on vaja võtta ainult töövihik ja pliiats. Aga kuidagi ei jõua.

Esimeseks mõtteks kirusin veidi meest, kes tütart on vahel autoga ära viinud. Ma olen soovinud, et lapsed oma asju ise ajaks – sest ma ei soovi pidada ema-taksojuhi ametit. Ja minu meelest annab endaga toimetulek lapsele ühel päeval vabaduse teha ja olla, nagu endale meeldib, oma jõu piire kogeda ja tunnetada jms. See annab mh siis ka emale vabaduse mitte muretseda lapse toimetuleku pärast.

Ma panustan hea meelega sellesse, et juhatada teda rahulikult ja kindlalt oma aega planeerima: millal sa pead riidesse panema hakkama, et õigeks ajaks kuhugi jõuda. Keskendudes õigele meeleolule. Kui lastel on minek, olen ma aastaid saanud sellele pühendudagi (lugu on teine neis peredes, kus ema peab õigeks ajaks kuhugi jooksma ja lapsed paratamatult kaasa lohistama... minu vaatepunktist siis).

Meil ei ole sellist aja terrorit olnud ja meie hommikud on enamasti rõõmsad ja rahulikud – mina võtan oma aja välja siis, kui lapsed teiste silma all. Mõnel perioodil on hommikud olnud ka jonnised, kui nad pole tahtnud hommikuti õigeks ajaks lasteaeda minna, aga ma olen saanud nende jonnimist ja jorutamist endale rahulikult lubada. Sest minul ju pole kiire ja eks siis jääb laps hommikuringita, kui nii. Süüa ikka saab.

Aga nüüd istub ta siin nagu õnnetusehunnik ja kurvastab, et jääb hiljaks. Minu kinnitusest, et ta jõuab küll, kui kohe astuma hakkab, ei ole abi. Tal käivadki sedasorti paanikahood peal. Et ta ei ole küllalt tubli ja nt oh kui kole on hilineda. Mulle ka ei meeldi hilineda, aga ma olen talle korduvalt öelnud, et sellest pole midagi, ikka juhtub, et mõni asi ei tule nii hästi välja kui tahaks. Ta ei usu mind. Kuigi minu teada on ta õpetajad enamasti sõbralikud ja lahked.

Teine mõte on see, et nüüd ma olen talle mingi hilinemise ingrammi põhjustanud oma sooviga õigeks ajaks jõuda. Vähemalt teatrisse ja arsti juurde, kui lasteaeda mitte. Nojah. Siis mulle meenub, et mind siiamaale ärritab kuigivõrd mehe kalduvus igale poole hilineda. Ja see, kuidas see mu ema ärritab, kui me neile hiljaks jääme. Et sealt siis on külge hakanud? Ma ise jõuan üldiselt vabalt igale poole õigeks ajaks, aga mehe ja lastega võibla ei jõua ka (arsti juurde olen jõudnud, lasteaeda sageli mitte). Tütar üldiselt seab ka end aegsasti valmis ega joruta oma minekutega juba aastaid. Aga täna mitte.

Aega on juba alla poole tunni. Kas sa oled väsinud? Kas sa tahaksid täna koju jääda? Või on kuskil mingi probleem? Häirituna ta tõesti ei paista – muust, kui enda välja mõeldud võimalikust hilinemisest, mis näikse liikumise halvanud (ja kui ma arvan, et kõndimine on selle vastu parim ravim, siis see ei muuda asja). Teisalt, arvestades, kui mõnusas aegamisi tempos talle kõndida meeldib, võib õigeaegne kohalejõudmine juba tõesti küsitav olla, aegamisi enam ei jõua. Mina olen kustki kiirkõndimise kombe leidnud, mäletamata aegadel juba. Ühelt poolt mulle lihtsalt meeldib oma keha liikumises tunda ja kiirelt on ägedam kui aeglaselt, intensiivne hingamine tuulutab keha hästi ja toob inspiratsiooni. Teisalt ma ei taha hiljaks jääda. Aga tütar naudib rahu ja mõõdukat tempot, imetleb kõndides väikseid vaatamisväärsusi ja uneleb oma mõtteis.

Mis siis teha? Ühelt poolt ma ei tahaks teda ära viia. Et ta harjuks ikka ise oma asju ajama. Aga teisalt paistab ta kuidagi väsinud olevat ja õigeks ajaks enam tõesti ei jõua. Hilinemine oleks talle liiga suur vapustus. Kolmandat pidi ma tahaks, et ta alati oma soovi välja ütleks. Ma arvan, et pole õigust inimest aidata, kui pole küsinud – inglid ju ka kunagi ei aita, kui ei palu. Ja ma tahan, et tal tekiks harjumus paluda, kui vajab abi. (Nagu mulle enamasti meeldib ka see, et ilma asjata abi ei pakuta, kõrvalised enamasti ei tea, mida ma vajan - ja samas olen olnud vahel ootamatu abi eest väga tänulik - kui see on märki tabanud.)

Samas ma kuulen ta südames palvet, et vii mind ära. Nii ma siis ütlengi. Et kuulen su südame palvet, aga ma tahaksin seda kõrvadega ka kuulda. Et tekiks selline harjumus. Ja et sa õpiksid abi paluma, kui vaja. Mind pole ju alati sind toetamas.
Ta mõtleb selle üle järele. Paar minutit kurblikku vaikust. Kujutan ette, et ta võib pidada mind isekaks egojunniks, kes mingit mõttetut süsteemi kehtestab, selle asemel, et toetust pakkuda nagu õiged emad teeksid. Ja siis see väike palve kõlab. Mul ei kulu minutit, et saapaid jalga ja joppi selga tõmmata. Kahe minuti pärast oleme teel.

Ma viisin lapse tubli poole maa peale, edasi on tipptunnil liiklus nii aeglane, et jala jõuab peagu sama ajaga. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et kõndimine teeb inimesele head. 24 minutit on 500 m läbimiseks piisav aeg. Olime mõlemad rahul. Mina et olin talle toetust pakkunud, aga viisil, mis minu piire ei ületanud. Ja laps ka rahul, sest nii helde ma igapäevaselt ei ole, aga tal oli seda sel hetkel vaja. Tavaliselt ei ole, saab ise hakkama (ma vahel ikka küsin enne lahkumist mingeid küsimusi, et kas sul see ja teine on kaasas, unustaja on ta küll ja vahel juhtub, et ematunne on õige).

Sedasorti olukorrad panevad mind otsima, kuidas oleks minu jaoks õige talitada. Ja lapse jaoks. Selles hetkes, olukorras. Ja mis on õige tervikpildi ja tuleviku seisukohalt, millist tuge see laps arenguülesandena vajab? Paljud emad ei kõhkle hetkegi rooli hüppamast, kui näevad, et laps on hädas. Ja ilmselt imestab mõnigi lugeja, miks ma sellist tsirkust teen – ise ometi kodune inimene ja on võimalik last aidata. Või miks ma sellest pärast nii pikalt pajatan. Mind paneb jälle imestama akne koomiks, kus teismelise poja ema teatab, et kogu tema aeg kulub pärast poja autojuhiks saamist sellele, et talle mahaunustatud asju järele viia. Mina sooviksin laste teismeeas oma elu teistviisi kasutada. Ja et neil ikka kenasti läheks.


Hiljem lisatud. Kui ta pärast tunni lõppu tükil ajal koju ei jõudnud, hakkasin juba pisut muretsema (aga keskendusin ikka valguse saatmisele). Et äkki on lapsel jõudu vähevõitu või pole tervis päris korras ja äkki ma oleks pidanud ta koju ka tooma. Tal on nüüd telefon olemas, aga jäi koju. Ja ega ma tahagi kontrollifriigiks hakata ja iga tühja asja pärast helistada. Talvel ongi vahel jõudu vähe. Kuni ta siis laekus, särav, õhetav, ergas ja rahulolev. Oli sõbrannaga juttu ajanud ja lumega mänginud ja mõnuga jalutades ilmaimesid kaenud. Jalakäimise rõõmud. Mina rõõmustasin ka.

TJT

Kommentaare ei ole: