Väljasõit

Seekord me käisime tütre järjekindlalt väljendatud soovil järve ääres. Ja võtsime ööbimiseks kena toa, majutuse hinnad on mõnel pool kõvasti alla lastud. Oli mõnus puhata ja olla. Käisime päikese loojumise ajal jalutamas ja nägime paksu udu järve kohal. Ja tütar oli poole seitsme ajal hommikul valmis minema linnulaulu kuulama. Jätsime meespere magama ja läksimegi. Ja korjasime paadisillalt oksakestega järvest öist värsket jääd ja tegime neist pildinäituse. Jääkillud on väga ilusad.
Kella üheksaks oli kõigil hommikusöök söödud (oh mis kena lugu, keegi oli meile putru keetnud ja laua katnud) ja läksime hommikusse metsa jalutama. Varakevadine loodus on just hommikuti eriti mõnus. Väga libe oli ka ja väike kulges osa maad isa kukil. Suurem laps kogus endale jää peale pudenenud samblikest terve näituse. Samblikud on ka väga ilusad. Ja vastuseks tütre küsimusele püüdsin oma koolitunnist meenutada, mis vahe on samblal ja samblikul.
Ennelõuna puhkasime, mina lesisin voodis ja nautisin aknast avanevat vaadet ja magasin. Pidasin pühapäeva. Lapsed rahmeldasid ringi, sest nemad ju ei väsi kunagi, vahepeal me saatsime nad toast välja koridori, et rahu saada, sest teisi külastajaid polnud. Mõtlesin, et romantiline nädalalõpp kahele oleks täitsa tore asi, aga pole head kohta, kuhu lapsi jätta.
Siis andsime toa ära ja olime veel natuke aega järve ääres. Lapsed tükivad juba paljajalu olema. Tütar ei usu mul seda vanarahva juttu, et enne äikest on maa mürgine ja paljajalu ei käida. Aga eks ta enamjaolt oli ka päikesest köetud kuival puidust paadisillal, kus tõesti oli paljajalu mõnus. Mul ka, esimest korda sel kevadel. Tuulevaikses kohas saab juba päevitada.
Kui väike lõplikult väsis, tõstsime ta autosse, kus ta kohe uinus, ja sõitsime koju.

Tublid inimesed vahel küsivad meilt, et kas me oma suvekodu ei soetagi. Mina pole senimaani tahtnud. 8 kuud aastas on see tolmune, kütmata ja rõske, majutusasutuses ootab puhas soe tuba ja puhtad linad voodis, keegi teine teeb süüa. Oma lapsepõlvest mäletan, et see suvekodu pidamine on lõputu töö: jõudsime kevadel kohale, isa läks aiatööle ja ema hiiresitta kokku lükkama. Lapsed, kes selles osalemisest viilida üritasid, olid justkui mingid kahjurid. Eks mu ema oleks ka tahtnud puhata. Inimene ei jaksa lõputult tööd teha ja mul on kahtlus, et mitte selleks pole ta sündinud.
Oma suvekodu ei ole odavam ka, isegi kui see maja on valmis, tuleb seal ikka aeg-ajalt nt vahetada kardinaid, mis 11 kuud aastas seal lihtsalt omaette luituvad. Aeg-ajalt parandada katust või torusid. Kõik see kokku on lõputu töö. Lisaks veel vargusehirm. Mina vajan puhkust, vabadust ja aega olemiseks. Oma suvemaja sobib andekatele askeldajatele, kes naudivad millegi tegemist. Meie naudime pigem vaheldust puhata iga kord natuke eri kohas, jalutuskäike erinevatesse kohtadesse, ümbritseva tunnetamist. Ja see on öko ka. Kõik need päevad, mis meie seal ei ööbi, on kellelgi teisel seal võimalust puhata.
Tipp Ja Täpp