Hommikul Postimehe esilehte vaadates tuli mulle kohe silme ette sopavoog, mis nüüd kommentaatorite suust emade pihta lahti pääseb (ma ei julge seda lugeda). Isegi see kujutluspilt teeb haiget: nii palju verbaalset vägivalda abitute emade pihta. Sõna otseses mõttes on kahetsusväärselt paljud emad ilma kõige hädapärasemast abist enda ja lapse elu korraldamisel. Titade isad on tööl, vahel kaugel ära, vanavanemad ajavad oma asja. Pole kedagi, kes lapsel vahepeal silma peal hoiaks, et ema saaks end pesta, koristada, rahus puhata. Mõne lapsega on vaja lakkamatult tegelda. Lapse rahulolematus on emale tohutu stress.
Inimesed võtavad sõna, kujutamata ette, millises olukorras need oma lapsi raputavad emad on.
Mulle on see olukord tuttav. Väikelaps nutab ja karjub vahetpidamata tunde, päevi, nädalaid. Ei aita ükski abinõu. Ema on söömata-joomata, võibla ka magamata, sest kogu aeg tundub, et tuleb aidata last, kes karjub. Puhkusest ei räägigi. Saab küll mõõt täis, ja kuidas veel.
Mina lukustasin end aeg-ajalt vannituppa. Jätsin paarikuise karjuva lapse voodisse. Läksin vannituppa ja panin ukse ka lukku. Justkui see aitaks abitu lapse karjumise vastu. Tegin mitu pikka minutit hingamisharjutusi. Püüdsin palvetada. Ja ma olen surmani tänulik inimestele, kes seda mulle õpetasid. Kõik seda ei tea, ei oska.
Seepärast mina jätaksin selle kivi emade pihta viskamata.
Ma ei taha õigustada imikutevastast vägivalda. Ma tahan seda ära hoida. Seepärast ma palun Sind, mine oma tuttavale noorele emale appi!
Väikelapse käru või vankri lükkamine kusagil pargis ei nõua mingeid pedagoogilisi oskusi, vastupidi – võibla saad ise jalutades õhku hingata ja oma elu üle järele mõelda. Selleks on vaja ainult tahtmist. Aega pole? Sul on päev tähtsaid tegemisi täis? Siis täna jumalat, et see karikas Sinust mööda läks, aga ära süüdista neid, kes on hädas!
Tipp Ja Täpp
3 kommentaari:
kõige hirmsamini mõjub selle sotsiaalse probleemi puhul üldine eelarvamus, et kui laps nutab, on tingimata ema süüdi.
ennast süüdlasena tundev ema, kes arvab, et emapoolne tegutsemine peaks suutma last vaigistada, on abitustunde ja viha võimuses.
Mul oli alati kui laps nuttis ja ma teda rahustada ei suutnud selline tunne, et kui ma oleksin ema olemist väärt, siis suudaksin ma lapse nutu lõpetada.
Mul läks ka mitu kuud, enne kui ma aru sain, et vahel ta lihtsalt nutab. Ja ma ei saa midagi parata. Aga püüdsin ikka viimase võimaluseni ringi kanda ja ümiseda ja mida ikka. Süüa-juua ju nagunii.
Siis lõppes see õudus ära. Paar kuud on lühike aeg, kui teed oma meelepärast tööd ja elu sujub. Kui pead paar kuud abitult suure stressi sees elama, tundub, et see lõputu õudusena.
Inimeste (sageli kaudsete) süüdistustega toimetulek oli teine raske teema. On terve rida ettekujutusi, et kui laps nutab, siis teda ei tahetud või on emal midagi viga (ja mõnes perekoolis vist lausa õpetatakse neid eelarvamusi). Justkui muid põhjusi polekski. Ja justkui me surelikud üldse saaks kõiki neid asju teada.
Postita kommentaar