Jäin oma eelmise sissekande üle järele mõtlema. Nagu sageli varemgi. Ilmselgelt ma mõtlengi kirjutamise kaudu. Enne kirjutan, pärast mõtlen. Ja selleks, et edasi mõelda, pean vahepeal jälle kirjutama.
Paistab, et mul on laste varase intellektualiseerimise foobia. Sest tõepoolest paljud viieaastased loevad, ja osa ilmselt iga päev, ja mõned ka pakse ja keerulisi raamatuid. Kuni see on nende oma valik, ei sünni neile sellest mingit kahju. Ma loodan tõesti. Igatahes mina ju ei sunniks oma lapsi liiga vara lugema (ma ei julge väita, et ma kunagi varases teismeeas seda mingitel kaalutlustel ei tee).
Miks ma siis kardan, et mu lapsel jääb lapsepõlves midagi kogemata, kui ta enne kooli hakkab suurt juppi oma ajast veetma raamatuid lugedes? Sest lugemine seostub abstraktse mõtlemisega.
Ja miks see on hirmus? Muidu ju polekski, aga ma ilmselt ise kannatan selle all. Enda liigse mõtlemise all. Rahulikum ja parem on elada vähema mõtlemisega. Koristades lihtsalt koristada, jalutades lihtsalt jalutada. Puhtam ja terviklikum tunne. Aga miskipärast ma ei tee seda, vaid segan igale poole, kuhu saan, jupikese täiesti asjassepuutumatuid mõtteid sekka. Ei ole tore. Vähemalt senikaua, kuni ma ei tea, et keegi neid mõtteid vajaks.
Kui ma vaatan, kas sarnane elu võib ka mu tütart ohustada kunagi kauges tulevikus, siis tundub vähetõenäoline. Kergendav äratundmine. Tema on mõneti teistsugune tüüp. Ja tal on oluliselt vähem arendamiskallakuga vanemad kui minul omal ajal olid. Minu tütre ema pöörab suuremat tähelepanu keha arengule ja püüab märgata kõike head, mis lapses on, seda esile tuua ja selle arengut toetada. Ta hindab lisaks südameheadust ja -tarkust, empaatilisust, loovust, tunnetust, teotahet jms, lisaks tulemusele naudib protsessi. Minu ema hindas põhiliselt intellektuaalset laadi saavutusi. Nii et tegelikult ma ei peaks oma tütre pärast sugugi muretsema, lugegu raamatuid või olgu lugemata.
Minu mure põhjuseks on minu hirm minu liigse mõtlemise ees. Ja kirjutamisest hoidumine peaks aitama mul end tasakaalustada. Ma püüan igatahes. Mitte kirjutada, kui just väga vaja pole* Võimalikul lugejal ka kergem. Pole vaja lugeda. Saab ehk lihtsalt olla, ilma võõraste mõtete lastita.
(Kui see vaid nii lihtne olekski. Kas pean vastu või lähen vaatan, mida mu sõber mõtlusõpik selle kohta ütleb? Ja püüan järgida ka, ikka.)
Tipp Ja Täpp
PS Ma olen enda meelest tõesti tubli ema. Püüdlik ja arenemisvõimeline. Aga minu ema oli ka vähemalt püüdlik ja ikka juhtub, et mina tema kasvatustegevusega sugugi rahul pole. Nii pole sugugi teada, mida minu lapsed minu kasvatustoimingutest ja arusaamadest kunagi hiljem arvavad.
*Pole mul esimene kord sellele järeldusele tulla. Aga nii hea on ju mõelda. Mõnus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar