Lugemist poistele

Mis on

Putkamissu

Kiisu reisib

Volli kasvab suureks

Kannatlik kaelkirjak ja teisi väärt lugusid

?

Lastekirjandusega kursis olematagi reedab vähemalt viimane pealkiri, et tegemist on lasteraamatutega. Need võtsin viimati raamatukogust pojale lugemiseks.Tegelikult sobivad tüdrukutele sama hästi.

Kunstnik Jüri Mildebergi „Putkamissu” on küll pigem vaatamise raamat, kus juttu vähe. Aga pildid on. Tumedad ja süngevõitu, nagu see meie kultuuris nii tavaline tundub olevat. Samas atraktiivsed. Mulle. Poeglapsele seni mitte. Võibla tema teab, mis on lapsele hea ja valib midagi muud. Waldorfpedagoogid arvavad ju, et laps vajab pigem helget. Ja ma olen nendega pigem nõus.

„Kiisu reisib” on järg Heli Illipe-Sootaki ja Katriin Ehrlichi „Kiisu raamatule” – sobiv ka noorematele lastele. Armas reisijuturaamat vahvate piltidega. Varem olen kirjutanud siin.

„Volli kasvab suureks” on Ilmar Tomuski kolmas Volli-raamat. Mõned eelmised Tomuskid on raamatupoest otsas, kaalusin, kas mõni kingiks koju osta – aga ega poeg üldiselt kaht korda sama raamatut tahagi. Ja head raamatud on tõesti kõik, mida ise olen käes hoidnud. Tütrele meeldivad ka kõik, mida tema on lugenud. Ja pojale kõik, mida talle on ette loetud. Siin olen kirjutanud.

„Kannatlik kaelkirjak” on suures trükitähekirjas õpetlik lasteraamat. Jutud on täitsa nitševoo. Aga poeg lugeda ei taha. Ei armasta. Tegelikult sai ta juba kevadel ka raamatukirja lugemise selgeks, aga loeb ainult siis, kui hädasti vaja teada, kuidas mängus sellel väljal käituda või mis pealkiri on või muid kasutamise juhendeid. Lusti ja lõbuks mitte. Aga see on natuke tore ka: mul on jätkuvalt põhjust talle ette lugeda ja nüüd ju mõistab ta üha keerukamaid ja mulle huvitavamaid lugusid. Nt Kreutzwaldi muinasjutte, ennemuistseid lugusid. Neid ma tütrele lugeda ei saanudki. Hakkas ise lugema ja minu lugemine jäi tahaplaanile. Jäi päris ära tegelikult. Nüüd siis vahel kuulab kõrvalt, kui pojale loen. Tegelikult üsna täiskasvanute lood kohati.

Veel on toredad Epp Petrone lasteraamatud. „Anna hambad” jutustab kuuesest Martast ja kolmesest Annast ja nende tavalisest elust. Mis on ju iga päev nii eriline. Aga Petroned jagavad oma erilist elu enam kui enamik eestlasi. Nojah. Eestlasi... See raamat sobib hästi supiootamiseks. Et kui kartul on sisse pandud ja veel natuke tuleb oodata enne kui toit valmis saab, siis „Anna hammaste” lühikesed haaravad lood aitavad väheks ajaks nälga edasi lükata. Järele proovitud. Siiski tundub üsna tähelepanuväärne, et seitsmesele poisile meeldib kuulata lugusid, kus peategelaseks on kolmene tüdruk. Ja poisse üldse polegi. Aga see mentaalsus on tuttavlik. Ja mulle meeldib, et nende lugude vanemad ei ole ületöötanud ega tropid. See tundub kahjuks uuemas lastekirjanduses pigem erandliku lähenemisena. Tavaliselt lapse muresid „mõistev” kirjanik ju pigem elab tema elule kaasa ja aitab tal täiskasvanuid kiruda, nõnna justkui lapsega semutsedes, aga see on üks libe tee ja odav populaarsus. Tore, et Epp Petronel on teine ja avaram lähenemine.

„Muinasjutud armastusest” meeldis teisiti. Vanadest kõiksugu rahvaste muinasjuttude raamatutest on kokku korjatud trobikond haaravaid süžeesid, mis on tänapäevase lapse vajadustele kohandatud, nii nagu mina sellest aru saan. Ma muidu ikka püüan lugusid ette lugedes lapsele sobivaks kohandada. Ja jätan muist välja, mis ei meeldi. Ja mõnda juttu ei loe üldse. Kui ma sellega ikka sugugi haakuda ei soovi. "Armastuse" muinasjutte saab otse ja sirgelt lugeda. Neid asju ei ole, mis mulle vastu hakkaks. Ma arvan, et on aeg vaadata olukordadele kõrgemalt ja laiemalt, need vanaaegsed näpuviibutused ja piirangud on oma aja ära elanud. Suur osa varasemast lastekirjandusest mulle väga ei meeldi – ikka jube palju mitmesugust piiratust, mis praeguse lapse kõrgematele arenguvajadustele ei vasta. Sellele taustal on „Muinasjutud armastusest” üsna tähelepanuväärne saavutus minu meelest.

TJT

Lugemist tüdrukutele

Kiire mõistatus: mis on neil fraasidel ühist:

Agent. Missioon nr 1

Mürk e-mailiga

Kivid, tulnukas ja sekt

Prügimäe Stig

Õige vastus: need on nende raamatute nimed, mis me tütar viimati raamatukogust laenutas (ja kahe nädalaga ka kõik läbi luges). Viimased kaks vist meeldisid talle päris hästi, Reinausi olen siin blogis varem ka kiitnud. Aga. Juba pealkirju silmitsedes tekib minus kõhedus. Kord-korralt leiab ta raamatukogust sellist lektüüri, mis minu jaoks on liiga õudsad lugeda. Nojah, hea et laps nii ara verega ei ole kui ema. Tegelikult arvan, et see lugemine meeldiks poistele samavõrd ja vahest enamgi kui stereotüüpsele tüdrukule.

Kaeblesin siis oma muret tütarlapsele minu meelest sobiva lektüüri puudumisest tuttavale, kes soovitas enda lapsepõlvest armsat „Salaaeda” ja selle lahkesti ka oma kogust laenuks andis. Olgu ta tänatud! Ometi üks eakohane ilus lasteraamat, kus peategelaseks on 11-aastane tüdruk ja tegevus toimub vist 19. sajandi Inglismaal. Tütrel tuli vahepeal lugemises takistus ette, ütles, et on igav ja kõik huvitavad asjad selles raamatus olid alguses ära (lapse vanemate surm ja tema kolimine Indiast Inglismaale). Mõninga nuiamise peale lubas ta mul seda endale õhtujutuks ette lugeda. Niisiis lugesin kusagilt algusepoole kohast väikse jupi. 

Kaunis loodusekirjeldus ja meeldivad inimsuhted. Erilised suhted looduse ja inimeste vahel. Rahulik, hingeline, paeluv. Mulle väga meeldis ja tütar sai uuesti raamatuga kontakti. Luges läbi ja oli rõõmus. Ma arvan, et ta sai sealt hingele toitu. Ja vaheldust arvututele seiklustele ja vohavale vägivallale, mida tänapäevane lastekirjandus nii tulvil on. See oli hingelise kasvamise kogemus, mille kaasaelajaks lugeja lubati.

Samalt autorilt on ka „Väike lord Fauntleroy”, mis on saadaval nii e-raamatuna kui Salme Reegi loetuna topelt CD-l. Ja üht-teist muud. Ole lihtsalt tark ja oska küsida. Internetist saab hõlpsasti infot klõpsida.

Samast sordist on ka „Pollyanna”, mille hiljuti tütrele raamatukogust võtsin. Ja ise ka lõpuks sain läbi lugeda. See on jälle ilus lugu 11-aastase tütarlapsega peaosas, tegevus toimub sajanditaguses Ameerikas. Eriti vaene Pollyanna satub pärast vanemate surma elama oma tädi juurde, kes tunneb ainult kohustusi. Ja see eriti lahke meelega tütarlaps muudab ajapikku terve linna oma kohaloluga armastuse oaasiks. Liigutav lugemine mulle ka. 

Pollyanna rõõmumängu soovitaksin kõigile: proovi igas asjas midagi head leida. Isegi kui vahel on see väga, väga raske. Tulemus on seda väärt.

Viimati võtsin tütrele raamatukogust Inglise printsessist pajatava päriselu loo "Kate". Alul paelus mind selle juures Kate'i kujunemise lugu. Ja tema imago kujundamise lugu seal paralleelselt. Nii tore, et üks tütarlaps vooruslikuks jääb ja õhtu jooksul ainult ühe klaasi veini ja platooniliste suhetega piirdub. Ja et sellest nii kirjutatakse. Pärastpoole muutus sisu küll ülevaateks brittide kollasest kirjandusest. Aga no las siis seekord olla tutvus kõmupressiga kõvade kaante vahel. Natuke kirjanduslikku rämpstoitu, aga suht maitsekalt ja kvaliteetselt serveeritud.

TJT

Õpetatud abitus?

Viisin poja vanaemale, kes pärast trenni sõbrannaga juttu puhus, ja nimetasin, et lippan tütart kooli suusatundi viima. Sest klassi kõik 22 tüdrukut lähevad suusatama autoga. Eks liinibussiga oleks tülikas ka, üsna pikk maa jääks jala käia ja ega need bussid ju teab kui sageli käigi. Noored pensionärid ja mitmekordsed vanaemad veidi imestasid seda juttu. Et või kõik vanemad tulevad töölt ära oma lapsi suusatundi viima. Ja et võiks ju lähemas parkmetsas suusad alla panna. Eks minagi ju omal ajal tegin oma sama kooli suusatunnid lähimetsas, kuhu mindi koos jala.

Tegelikult pole asjad nii lihtsad. Lähimetsas enam ei suusatata ja seal pole suusaradu, ilmselt oleme kollektiivselt valinud sõita (pigem autoga) ametlikku suusametsa, seal suusad alla panna – kel vaja, saab samast varustuse laenutada, ja pärast märja nahaga samamoodi tagasi. Ma olen üsna korduvalt kuulanud seda kuuekümne kanti inimeste juttu, kuidas nemad vanasti. Jah, suusad pandi alla kodumaja kõrval ja käidi kooli ka jala, kes kuus, kes neli kilomeetrit. Mõnel ajal olen minagi seda jalaelu idealiseerinud – lapsena, kes alati on elanud kooli või bussipeatuse lähedal. Ja ma olen arvanud, et hea mõte on lapsi pehmelt õpetada eluga toime tulema – mitte nii, nagu vanasti, et lihtsalt jäeti omapäi ja siis pidi hakkama saama. See ei tundunud tore. Ja ega ma nii hullu üksi olnudki, vanaema oli suure aja minu kooliajast meil. Lasteaiaajal olin kogu aeg lasteaias. Ei pidanud nii üksi olema.

Ma mõtisklesin, kas see karm elukool ja mitmesugune eluraskus on kellestki parema inimese teinud. Mulle tundus, et nad on nii head inimesed pigem sellele vaatamata. Ma ju näen seda eelmiste põlvkondade karmust endas ka. Ja juhtub, et ka selle tagajärgi – ei loo need karmid valikud maailma kuidagi harmoonilisemaks ega õnnelikumaks. Ja see tugevus on ka näiline. Kohustus tugev olla loob tasakaaluks sisemist haprust. Nii et siis suhtun teistmoodi ja teen teistmoodi ja olen teistmoodi.

Sellised suured avastused siis seekord.

TJT

Uudis koduloomast

Veidi enne üheksat õhtul – või oli see pärast? – avastas meie tütreke, et tal on homseks eesti keel tegemata. Vaatasin siis, mis teha oli. „Ma pean kirjutama oma koduloomast. Aga selle võib ise välja mõelda.” Pakkusin oma sõbra koera, kellega me vahel jalutamas käime, ja naabri kassi sõpra kassi, kellele me pai teeme. Rohkem lähedasi isiklikke loomsõpru meil pole. „Aga see peab olema uudise vormis.”

??

Vaatasin ülesannet töövihikus. Kirjuta uudis oma lemmikoomast ja ära unusta, et uudisel on pealkiri, juhtlõik, milles tuuakse välja oluline, siis taustateadmised ja lõpuks kokkuvõte – veidi pikemalt lahti kirjutatud, aga umbes nii see oli neljanda klassi töövihikus. Mis uudist võiks olla neist meie tuttavatest koduloomadest pajatada – minul ei tulnud nii äkki küll midagi pähe, nad on lihtsalt armsad ja karvased. Lapsel ka mitte. Kaevasin siis välja vana loo meie laenujänestest ja sellest, kuidas nad internetijuhtmed läbi närisid. Huh. No oli sellestki mingit abi ja laps sai nipsti oma lookese kokku. Ja poole kümneks voodisse – ma arvan, et varane tuled surnuks on oluline abiline, et puhanud lapsel koolipäev kenasti sujuks. Siia kirjapandult tundub täitsa idülliline mu meelest. Selles mõttes on blogi parem kui elu. Kuidas ma kirja panen, nii siin ka on. Elu on alatasa midagi muud.

Aga tegelikult mulle ei meeldi, et kümneaastased lapsed peavad oma olematutest koduloomadest uudiseid kirjutama. Mulle võibla meeldiks maailm, kus sellevanused ei tea veel uudistest suurt midagi. Kuigi meie laps loeb oma lugemise algusest peale päris ajalehti. Ja titast peale on issiga uudistesaateid vaadanud. Ma arvasin, et ta tahab lihtsalt issiga koos olla (ja isa ja lapse vahele minna on peagu sama kole nagu ema ja lapse vahele minna). Aga tegelikult on see midagi enamat. Maailm on suurem kui minu ettekujutuses. Lastele on see vist päris selge. Ja nemad ei põe, jumal tänatud.

TJT

Külma vastu

„Kui õue läheme, teeme oma naha rasvaga kokku, et seda ilma eest kaitsta. Muidu tulevad kergesti kortsud,” teatasin oma tütrele, kui me suusatama asutasime. Poeg kuulas pealt ja arvas, et ta ei tahagi eriti suusatamas käia, muidu ta läheb „selliseks”. Oeh. Tütart püüan õpetada enda eest paremini hoolt kandma, sest ta muidu nt unustab juua vms. Poega jälle utsitame suusatama ja õues käima. Ikka lähevad elus asjad viltu, õiged laused omandavad kuulja peas uue ja mittesoovitava tähenduse.  

Me üldiselt teeme palju asju, et ilm meid ei segaks väljas käimast. Määrime nahka õlisegu või vahariga. See on mingi kohalik möks meesaadustest ja õlist. Meile meeldib. Pärast seda, kui lõpetasin igapäevase hügieeniliste ja värviliste huulepulkade kasutamise, ei lähe mu huuled enam katki. Need looduslikumad määrded on paremad (ok, võibla ma pole nende õigete toodete peale sattund – ja võibla meie rahakott ei peaks neile õigetele toodetele vastu). Peale näonaha kokkumäärimise on veel soojad riided abiks.

Nt tütrel tikkusid vanasti suusatades jalad külmetama. Kudusin siis pikad ja paksud säärised, neljakordsest eesti villasest lõngast, soonikkoes. Värvisime seda värvi, mis lapsele meeldis. Kasutab nii suusatamisel kui lihtsalt talvel seelikuga väljas käies. Enam jalad ei külmetanud. Aga käed ikka. Siis puutusid ette ühed laste väikseksjäänud põlvikud, kenad mustrilised norra lammaste villast (oluliselt pehmem kui eesti lambavillane lõng). Lõikasin kannaosa välja (oligi kulunud), kudusin soonikkoes randmeosa ja pärast päkaosa jälle külge. Õigupoolest küll heegeldasin pahemalt poolt külge, mugavam ja nii sai tulemus kõige parem. Lõpuks heegeldasin ääre üle. See varrukataoline moodustis läheb kampsunivarruka alla ja suusakinda sisse. Väga palju soojem on ja hästi mugav. Mul on endal ka ühed sellised varrukad, mis ma kunagi ära lõikasin sellelt kampsunilt, mille peale ma lapsele vesti viltisin. Vesti ja villaste lisavarrukatega on soojem kui kampsuniga ja käsi saab oluliselt paremini liigutada, paksu kampsuni varrukad on tavaliselt kaenla alt väga ebamugavad. Aga eks ta mudugi grunge ole. Viisakas seltskonnas võibla ei söandaks pruukida. No mina muidugi nii viisakaid seltskondi ei tunne ja metsarahvale käib küll.

Lihtsalt kõndima minnes peab veel rohkem riiete soojale rõhuma. Saapad peavad ka korralikud olema ja villastest sokkidest paremad on matkapoest ostetud termosokid. Kodutarvete poe termosokid on lihtsalt tavalised froteesokid vms. Matkapoe omad on tavalistega võrreldes suht ulmelise hinnaga, aga ega neid ju palju ei kulu ka, kui ainult külma ilmaga väljas käimiseks kasutada ja õrnalt pesta.

Ja kui pikemaks välja jääda, peaks alla kümnekraadise külmaga näo võimalikult kinni katma ja tuul muudab külmaindeksi nende kraadide juureks kiiresti palju karmimaks, vt nt ilmateatest.

Enne metsaminekut sööme nt täisterakaerahelbeputru ja joome kakaod. Ja väljast tulles võtame sooja vaarikajooki, võibla väikse soojendavate maitseainete lisandiga. Pikemale retkele võtame sooja joogi kaasa. Mind sellise ettevalmistuse korral külm üldse ei häiri. 

Koju tulles teeme vahel ahju tule ja istume veidi tule paistel, tundes, kuidas kuumus luuni läbi võtab. Mõnus. Ja siis on tore, kui ruttu suppi saab. Selle peale tasub ka juba enne mõelda.

Mulle tundub, et paljud inimesed jätavad talvel looduses käimata, sest „külm on”. Tegelikult on asi pigem suvalises varustuses või selle puuduses. Teksapükstega ongi jube külm minul ka. Soojas riides on looduses mõnus ka külmal ajal. Meie tütrel ka. Ja pojal mitte niiväga. Nii et eks siin ole midagi isiklike eelistustega ka pistmist.

TJT