Külma vastu

„Kui õue läheme, teeme oma naha rasvaga kokku, et seda ilma eest kaitsta. Muidu tulevad kergesti kortsud,” teatasin oma tütrele, kui me suusatama asutasime. Poeg kuulas pealt ja arvas, et ta ei tahagi eriti suusatamas käia, muidu ta läheb „selliseks”. Oeh. Tütart püüan õpetada enda eest paremini hoolt kandma, sest ta muidu nt unustab juua vms. Poega jälle utsitame suusatama ja õues käima. Ikka lähevad elus asjad viltu, õiged laused omandavad kuulja peas uue ja mittesoovitava tähenduse.  

Me üldiselt teeme palju asju, et ilm meid ei segaks väljas käimast. Määrime nahka õlisegu või vahariga. See on mingi kohalik möks meesaadustest ja õlist. Meile meeldib. Pärast seda, kui lõpetasin igapäevase hügieeniliste ja värviliste huulepulkade kasutamise, ei lähe mu huuled enam katki. Need looduslikumad määrded on paremad (ok, võibla ma pole nende õigete toodete peale sattund – ja võibla meie rahakott ei peaks neile õigetele toodetele vastu). Peale näonaha kokkumäärimise on veel soojad riided abiks.

Nt tütrel tikkusid vanasti suusatades jalad külmetama. Kudusin siis pikad ja paksud säärised, neljakordsest eesti villasest lõngast, soonikkoes. Värvisime seda värvi, mis lapsele meeldis. Kasutab nii suusatamisel kui lihtsalt talvel seelikuga väljas käies. Enam jalad ei külmetanud. Aga käed ikka. Siis puutusid ette ühed laste väikseksjäänud põlvikud, kenad mustrilised norra lammaste villast (oluliselt pehmem kui eesti lambavillane lõng). Lõikasin kannaosa välja (oligi kulunud), kudusin soonikkoes randmeosa ja pärast päkaosa jälle külge. Õigupoolest küll heegeldasin pahemalt poolt külge, mugavam ja nii sai tulemus kõige parem. Lõpuks heegeldasin ääre üle. See varrukataoline moodustis läheb kampsunivarruka alla ja suusakinda sisse. Väga palju soojem on ja hästi mugav. Mul on endal ka ühed sellised varrukad, mis ma kunagi ära lõikasin sellelt kampsunilt, mille peale ma lapsele vesti viltisin. Vesti ja villaste lisavarrukatega on soojem kui kampsuniga ja käsi saab oluliselt paremini liigutada, paksu kampsuni varrukad on tavaliselt kaenla alt väga ebamugavad. Aga eks ta mudugi grunge ole. Viisakas seltskonnas võibla ei söandaks pruukida. No mina muidugi nii viisakaid seltskondi ei tunne ja metsarahvale käib küll.

Lihtsalt kõndima minnes peab veel rohkem riiete soojale rõhuma. Saapad peavad ka korralikud olema ja villastest sokkidest paremad on matkapoest ostetud termosokid. Kodutarvete poe termosokid on lihtsalt tavalised froteesokid vms. Matkapoe omad on tavalistega võrreldes suht ulmelise hinnaga, aga ega neid ju palju ei kulu ka, kui ainult külma ilmaga väljas käimiseks kasutada ja õrnalt pesta.

Ja kui pikemaks välja jääda, peaks alla kümnekraadise külmaga näo võimalikult kinni katma ja tuul muudab külmaindeksi nende kraadide juureks kiiresti palju karmimaks, vt nt ilmateatest.

Enne metsaminekut sööme nt täisterakaerahelbeputru ja joome kakaod. Ja väljast tulles võtame sooja vaarikajooki, võibla väikse soojendavate maitseainete lisandiga. Pikemale retkele võtame sooja joogi kaasa. Mind sellise ettevalmistuse korral külm üldse ei häiri. 

Koju tulles teeme vahel ahju tule ja istume veidi tule paistel, tundes, kuidas kuumus luuni läbi võtab. Mõnus. Ja siis on tore, kui ruttu suppi saab. Selle peale tasub ka juba enne mõelda.

Mulle tundub, et paljud inimesed jätavad talvel looduses käimata, sest „külm on”. Tegelikult on asi pigem suvalises varustuses või selle puuduses. Teksapükstega ongi jube külm minul ka. Soojas riides on looduses mõnus ka külmal ajal. Meie tütrel ka. Ja pojal mitte niiväga. Nii et eks siin ole midagi isiklike eelistustega ka pistmist.

TJT