RBI – põnevat lugemist algklassilastele

Lõpuks ometi leidus üks raamat ka meie vähese lugemishuviga pojale. RBI sarja raamatud on põnevikud algklassilastele. Raamatu väiksel leheküljel on tekst suures kirjas, sekka üksjagu pildikesi, nii et lugemine läheb kiirelt ja eduelamused aitavad lugemisharjumuse kujunemisele kaasa.

Raamatute sisuks on seiklused, mida elavad läbi eriliste võimetega eri maadest pärit teismelised, kes lahendavad erilisi ülesandeid. Keegi oskab lindude ja loomade keelt, keegi õpib hetkega inimkeeli, keegi taipab elektroonikast rohkem kui kogu räniorg kokku. Ja siis veel salajased missioonid, kindla silmapupilli kandjale avanevad uksed ja muu imepärane tehnika. Sõnavara on ka poistepärane, paadisõitu tehakse ikka ägedalt slaalomitades jms.

Takkajärgi ma saan aru küll, kuidas see juhtus, et meie teise klassi laps üle südaöö luges – pärast seda, kui mina olin ta enda arvates magama pannud ja ise ka ära magama läinud. Nii põnev oli. See on tõesti esimene raamat, mis talle sedavõrd on meeldinud ja ühtlasi nii lihtsalt on kirjutatud, et ta ise sellest vabatahtlikult läbi närib.

TJT

Suurepärane noorteraamat Helga Nõult

Meie kuuenda klassi õpilasel oli kodulugemiseks üks Helga Nõu noorteraamat: „Pea suu!” või „Tõmba uttu!”. Pealkirjad on kangesti noortepärased, nii ka sisu esimesest reast alates, aga romaan võlus mindki. Vahest ehk rohkemgi kui 12-aastast tütart, kes selle raamatu võlust nii sügavuti aru ei saanud ega kuulu vist ka päris keskmisse sihtrühma. Aga kuulas huviga, mida kõike mina sealt leidsin: värvikaid karaktereid, mis väga täpselt (=väheste sõnadega, mis ju noortekirjanduses nii oluline) edasi on antud; põnevaid sisukäike, miljöökirjeldusi ja vaateid ühe või teise inimrühma ellu. Kusjuures kirjanik ei tee üldistusi, ei sildista. Ta jätab ka lugejale täiesti vabad käed võtta loetut just nii nagu ise tahab (see on täiesti erakordne selle kirjanduse taustal, millega mina olen seni kokku puutunud.)

Ma olin tõesti võlutud, kuidas u 25 a tagasi (e minu teismeeas) kirjutatud romaanid tänini tundusid ajakohased (või siis olen mina liiga lubjakas, et aru saada, mis kõik vahepeal on muutunud). Tütrele meeldis, kuidas kirjanik vaatepunkte vahetas: üks peatükk oli kirjutatud ühe, teine teise tegelase vaatekohalt. See andis sündmustikule hästi loomuliku kulgemise ja samas ma ei mäleta, et oleksin lugenud varem nii pihtaminevaid noormeeste hingeelu kirjeldusi. Ma lausa imetlesin kirjutaja elutarkust ja kõrvaltvaatamise oskust. Ei mingit moraali, jumal tänatud.

Teemad peaksid ka noori huvitama (mina pean sihtrühmaks pigem 14–99-aastaseid): ikka suhted, sekka ka raha, unistamist, seksi ja vägivalda (meeldival viisil serveerituna), halvale teele minekut (narkootikume), samas ka selgeid äratundmisi ja valikute langetamist. Ja iga tegelase valik on delikaatselt põhjendatud ja empaatilisele lugejale arusaadav. Mina sain palju ahaa-elamusi. Just nii see maailm tundubki toimivat. Üllataski vist pigem see, et keegi sellest nii hästi kirjutada oskab.

TJT

Vanemlikust armastusest ja selle nappusest

Lugesin hiljuti seda teksti siin all (aitäh, kes mulle rahuleidjate blogi tutvustas), kiirustades ja pealiskaudselt, nagu arvutist ikka, et kas siin on midagi olulist minu jaoks. Ja see tekst tegi minusse pesa. Ta võttis väikse trotslikult karjuva lapse kuju. Ma olen ise see laps olnud, või minus on olnud see karjuv, aga teadvustamata vajadus armastuse järele. Ja ma olen seda rohketel erinevatel vastuvõetamatutel viisidel väljendanud. Väikelapsena, suuremana, veel suuremana. Kuni ma emaks saades kord hakkasin taipama, et see karje oli vajadus armastuse järele. 

Ja siis hakkasin ma oma kogemusest taipama, miks vahel on nii raske ka kalleimatele armastust jagada. Vähehaaval õppisin armastama, siis väheke rohkem. Nii on ka meie esimene laps saanud kindlasti vähem armastust kui ta soovinuks. Nagu minagi omal ajal. Nad tahavad ju ka ikka lõpmata palju ja ma pole seniajani õppinud olema armastuse toru, kust muudkui välja voolab.

Aga selle pärast ei pea muretsema – kuigi siinne tekst võib emades trotsi ja nõutust ja lootusetust tekitada kui lihtsurelikele kättesaamatud (mulle vähemalt). Üks tark inimene ütles, et see ilma armastuseta või vähese armastusega kasvamise kogemus on ka lapsele lihtsalt üks arengutee. Siis ta hakkab oma elus armastust otsima, sest just sellest on puudus. Minu elus on see nii läinud ja ma selle üle kohe üldse ei kurda. Täiskasvanuks saades on inimesel vaba voli enda ümber ringi vaadata ja leida just seda, mida ta kõige enam vajab.

TJT

Rahuleidjate blogist: Isiklik vabadus ja perekond

24 Kolmapäev sept 2014

 

Posted by Taavi in Teekond sisemise rahuni
 

Kõikide jaoks ei kehti elus üks ja sama retsept, mis teeb õnnelikuks. Päris tihti on näha, kuidas inimesed saavutavad eesmärgid, mille nad on endale seadnud, aga seesmiselt tunnevad ennast tühjemana kui kunagi varem.

Inimesel võib olemas olla kõik: töö, karjäär, lapsed, abikaasa, maja, auto, suvila ja majanduslik kindlustatus, et reisida või tegeleda hobidega. Kuid inimese sees on ikkagi pinged, ta enesetunne pole kaugeltki hea ning südamest puudub õnnetunne. Selle kõige põhjus on, et mitmed eesmärgid, mille ta on endale varasemas elus seadnud, pole tulenenud tema enda soovist, tema südame kutsest.
Paljud püüavad toimetada nii, nagu kõik tema ümber eeldavad, nõuavad ja tahavad. Püütakse kõikidele meeldida. Teiste asjad võetakse enda omaks, nii on mõnes mõttes ka mugav, ei pea eriti ise midagi otsustama ja fantaseerima. Hakatakse täitma teiste unistusi, elama teiste elu. Kuid see on enda eest põgenemine ja see ei toimi enam. Teiste elude kopeerimise aeg on möödas, mõistlik oleks püüda teada saada, mida sa ise tahad.
Inimesed on nii erinevad, nende teed, nende olemus ja tugevused on nii erinevad, et see soovitus või valik, mis ühe võib terveks ja täielikuks teha, võib teise hoopis haigeks ja katki teha.
Paljud ekslikud viidad õnneni materiaalses maailmas on inimesesse sisendatud tema vanemate poolt, läbi nende uskumuste seoses elamisega. Kuid need võivad olla vägagi eksitavad. Kogu oma eluenergia matmine välises maailmas saavutamisse võib jätta su lõpuks tühja ning õnnetuna istuma ja nuputama, et mis on valesti läinud. Sul on pealtnäha kõik, aga hinges võib olla ikkagi tühi või poolik tunne…
(Järgnev jutt selles postituses võib tunduda mõne koha pealt asjatu tänitamisena, aga on väga vajalik teadvustamine, et mitte hävitada oma lapse olemust, elujõudu, eripära, andeid, suutlikust, energeetikat ja hinge. Postituse teises pooles tuleb juttu ise lapseks olemisest, meie sisemisest lapsest ning see puudutab kõiki. Selle kohta kogunes päris palju infot ja see kõik on seekord vajalik sellisel kujul edasi anda.)
…Samamoodi on lugu lastega ja vanemate soovitustega neile. Paljuski ollakse väga sarnased, aga mõne sisemise aspekti mõõtes võib erinevus olla kardinaalne. Selletõttu ei pruugi sa teada, mis su lastele tegelikult hea on. Tihti ei tea inimene isegi seda, mis talle endale hea on. Seda enam pole tal õigust teadmatuses teise elu ette ära korraldada.
Lapsed pole antud meile selleks, et me läbi nende annete, tubliduse, eripära või tarkuse saaks ennast teostada, tähtsustada või upitada. Tuleb mõista, et lapsesaamise ime on meie elus selleks, et saaksime vaadata kõrvalt peegeldusena uuesti paljuski meie eluga sarnastel aspektidel põhinevat aja kulgu. Meile on antud unikaalne võimalus ise selleläbi kasvada. Kuid tasub teadvustada, et lapse elu kuulub talle endale, tema on siiski selle peremees.
Lapsed ei ole aksessuaar millega oma staatust määrata või millega teiste ees eputada. Järglased pole inimesele antud võimalus läbi nende enda südame soovitud moel elamata jäänud elu elada. Laps on antud vanemale selleks, et lähedalt tunnistada ja tunnetada sünni, arengu ja elu imet. Järeltulijad on inimesele antud võimalus ennast paremaks muuta, areneda.
Lapse elu pole meile antud, et läbi tema enda unistusi teostada. Alati on võimalus ise enda unistuste poole liikuma hakata, kasvõi nüüd ja praegu. Sina ei ole sinu laps. Ja sinu laps ei ole sina. Te olete kaks täiesti erinevat indiviidi, kaks erinevat hinge. Teatud vanusest alates täiesti eraldiseisvad. Teid seovad tugevad seosed, mis teid elu lõpuni mõjutavad, kuid see ei anna õigust teise inimese elu üle liigselt otsustada.
Laps peab oma vanemaid austama, kuid ei pea nende ego upitama.  Laps peab olema oma vanematele elu, toetuse ja kasvatuse eest tänulik, kuid samas on toetus, armastus, kaitse ja abi iga lapse, ehk igaühe sünniõigus! Ja need õigused peavad lapsele kohati andma ka vabaduse, valikuvabaduse. Sundimine last pimesi kuuletuma ja järglase pidev survestamine hävitab ta hinge.
Lapse hing on ise valinud endale oma õppetunnid. Vanematel pole teatud tasanditel õigust neile ettekirjutusi teha, isegi jõuliselt nõu andmine pole vajalik. Pealegi on ju teada, et teisi inimesi ei saa muuta. Nii on enamasti ka lastega. Sellepärast võib vahel tunduda, et lapsed on kasvatamatud. Vahepeal kasvatamine nagu õnnestuks, kuid siis on jälle kõik endine.
Kuni vanem ei suhtle lapsega võrdsuse printsiibil, kuni ta pole ise piisavalt suur, et suuta selgitada lapsele, miks mõni käitumismuster ta järglasele tõesti halb on, peab inimene ise edasi kasvama. Kuni laps saab läbi eeskuju ja läbi vanema arengu vanema sisemist progressi talle tagasi peegeldada.
Mida laps sult enim soovib, on see, et sa oleksid täielikult kohal kui sa temaga räägid või mängid. Et saaks toimuda armastusenergia vahetus. Laps soovib, et ta isa ja ema oleks õnnelikud, rõõmsad. Hingetasandil on lapse jaoks on kõige tähtsam, et saaks oma isa või emaga koos südamest naerda, täielikus usalduses, kohalolus. Lapse süda soovib, et jagatud rõõmu tunne oleks nii sügav, vaba ning vahetu, et näeksite kordki läbi teineteise silmasära sügavuse üksteise hinge.
Laps soovib, et ta ema ja isa oleks vabad. Et nende süda oleks vaba, et nad tunneksid elust rõõmu, et nad ei muretseks liialt. Ja lastel on õigus. Muretsemine pole vajalik!
Mõni vanem piirab oma lapsi ainult oma hirmude tõttu. Läbi hirmude võib tekkida kohatine põhjendamatu muretsemine oma järglase käekäigu pärast. Tegelikult ei tohiks võtta teiselt inimeselt, praegusel juhul, oma lapselt ära võimalust kogeda ja elada ainult selletõttu, et sinus endas on piirangud ja hirmud. Halb on see, et projitseerides oma hirmud lapse peale ja teda oma hirmudest teavitades, annad sa lapsele oma hirmud üle. Ja laps ei julge tulevikus selle tõttu samuti elada. Ta peab hakkama sinu ületamata jäänud piiranguid, sinu karmat lahendama, enne kui ta enda eluteele saab asuda.
Ja tasub alati meeles pidada, et muretsedes oma lapse tuleviku pärast suudetakse halvimal juhul läbi seoste luuagi oma lapsele ebahelge tulevik. Muretsedes, et lapsega juhtub midagi halba, suudetaksegi luua eeldused olukorrale, kus see saab teoks. Tõsine muretsemine kellegi pärast on mõnikord energeetiliselt sama võimas, nagu needmine. Seda sa ju oma lapsele ei soovi?
Täiskasvanud inimene on võimas olend, samamoodi on ka laps oma isiklikus väes. Kui vaid lõpetada ta pärast muretsemine, tema survestamine ja püüda teda usaldada, pääseb lapses energia voolama. Ta saab enda suunas kasvama hakata. Ja peagi saab ta oma potentsiaali rakendada oma elutöö tarvis. See ongi see, mida vaja, see on see, mis loeb. See on see, mis ta õnnelikuks teeb.
Muretsemisega on veel see asi, et laps teab ja tajub alati sinu muretsemist. Lapsed on väga tundlikud ja võivad sinu muret tema pärast enda omaks pidada. Kuid selline pealesurutud alatine, mõistetamatult taasloodav mureenergia tekitab masendust ja lootusetust, mis pole eluenergiale kindlasti hea. Ja muserdatud eluenergiaga ei suudagi inimene endale ilusat elu luua.
Ajad ja energiad on nüüdseks ulatuslikult muutunud, iga inimese iga mõte ja sõna on saanud võimsaks loitsuks, mis loob reaalsust. Tungivalt vajalik on oma mõtete, tunnete ja sõnade üle kontroll saada. See on sinu enda, sinu lähedaste ja kogu inimkonna huvides. Kui kogu aeg näiteks mõelda, rääkida ja hirmsasti karta, et äkki varsti tuleb suur sõda või õnnetus, siis ega see tulemata ei jää. Sa saad selle, millele keskendud ja oma energiat annad. Parem õpi keskenduma heale. Murra mustreid ja harjumusi. Lõpeta negatiivsete uudiste vaatamine ning lugemine ja su mõtetes on soovimatule juba vähem kandepinda.
Niipea kui tabad ennast muremõtetelt enda või oma lähedaste pärast, õpi alati enda ette või sisse täie kindlusega lausuma: “Me oleme täielikult kaitstud!” Püüa seda südames ka tõeliselt tunda ja uskuda. Seda tehes lood sa endale, oma lähedastele ja enda kodule väga võimsa kaitse!
Laps usaldab oma vanemaid tingimusteta, täielikult, tema süda ja saatus on suures ulatuses antud sinu kättesse, sinu voolida, kujundada. Alati tasub meeles pidada, et järglased peegeldavad sulle sind ennast või teisi lähisugulasi, kes ka sind mõjutavad. Kui tundub, et lapsega on mingi tõsine probleem, siis kõigepealt peaksid püüdma vaadata enda sisse, et näha, mis seal muutmist või lahendamist vajaks. Sinu sisemised lahendamata pusad on su järglasele väga suur koorem. See väike organism ja energiasüsteem võib jääda sinu koorma kandmisest kurnatuks ja haigeks.
Eriti mõtlematu on lapsele suruda peale neid uskumusi, mis pole sind ennast seesmiselt õnnelikuks ja täielikuks teinud. Mis siis, et sinu vanemad need uskumused, seosed sulle sisse juurutasid. Sa ei taha ju oma järglasele sarnaseid ebakõlasid luua, mis sinu lapsepõlves ja elus sind negatiivselt mõjutasid ? Oma lapsi tuleb toetada nende tegemistes, mitte oma asju, seoseid ja uskumusi neile peale suruda. Toetus ning usaldus nendepoolsetes eestvedamistes loob lastele tulevikuks sirge raja ja õnnneliku saatuse. Lapse valikuid halvustades, halvustad sa tegelikult ainult iseennast ja samas lammutad lapse enesekindlust, isegi elutahet.
Vanemal pole õigust laste vaba tahet, nende olemust, nende eripära, nende hinge oma ego ja enesetähtsuse kapriisidega lõhkuda. Vahel nõuavad inimesed oma järglastelt asju, taipamata kuiväga nendepoolne surve võib väikses inimeses sisemisi konflikte põhjustada. Liigse oma tahte pealesurumisega, üliemotsionaalse ärritumisega sõnakuulmatuse vastu, võidakse lammutada lapse energiastruktuur. Mille tulemusena see osa lapse hingest, mis keeldub leppimast talle vastuvõetamatuga, on sunnitud lahkuma. Ja läbi järgneva elu on lapsel poolik tunne, alati oleks nagu midagi puudu. Sellist saatust sa ju oma lapsele ei soovi?

Tasub teada, et selleks, et laps saaks niiöelda käsku täita, on vaja endapoolne surve maha võtta, teemast lahti lasta. Surve all ei saa energiad liikuda, voolata. Näiteks, kui ema ja isa korraga lapsega emotsioonidest juhituna pahandavad, nõudes talt millegi ärategemist, samaaegselt hoides oma energiat ja tähelepanu lapse mõjutamisel, võib energeetiline surve olla nii tugev, et laps ei saa ennast isegi liigutada. Isegi kui ta tegelikult tahaks ja võiks. Ja kõige halvemal juhul tõlgendavad vanemad seda seisakut jonnakusena. Mille eest on vaja veel omakorda karistada.
Lapsed teevad pahandusi ebapiisava armastusenergia pärast. Nad tahavad tähelepanu, läbi mille nad alateadlikult loodavad saada armastust. Lapsed vajavad sinu armastust! Armastust ei ole mitte kunagi liiga palju. Segi ei tohi muidugi ajada armastuse andmist ja liigset üksteise seostesse mässimist. Seosed hakkavad mõlema vabadust piirama. Ja pole hea, kui üks ei saa enam teiseta olla ja hakkama.
Teine vaatepunkt sellele on, et laps teeb pahandusi, sest laps tahab elada, tahab elamusi. Vaid sina koged ja tõlgendad neid asju pahandustena. Kui laps ei jõua näiteks määratud ajaks koju, jõuab hiljem, hingeldavana ja äratehtud meeleolus, on mõnel juhul tahtmine teda lubaduse murdmise eest karistada. Kuid karistamine võib toimuda sel juhul selle eest, et laps tundis elujanu ja kaotas ajataju. Elujanu ja tõelise elamise tunde soovimise eest karistamine, näiteks koduaresti panek, on viis piirata ja hävitada lapse elujõudu ja elutahet. Nende puudumine võib elu hiljem varjutama hakata.
Kui inimesel oleks oma lapsega usalduslik suhe ja ta suudaks olla temaga suheldes tõeliselt kohal ja saaks temaga kõigest rääkida, ei tekiks vajadust jõuolukordade järele. Siis ei peaks karistama ja arestima. Lapselt võiks alati küsida, et miks näiteks õhtul kaua pimedas õues olemine või kasvõi arvutiga mängimine talle tähtis on? Lapse vastusest on näha, et kui oluline see talle on! Ja läbi selle teadmise saab teha lisakokkuleppeid.
Kui lapselt küsida: “Miks see sulle tähtis on, mida see sulle annab?” ja ta seletab põlevate silmadega, mida kõike ta saab seal kogeda, siis on sul võimalus teda mõista ja teha järeleandmisi. Selle kõige aluseks on muidugi usaldus. Küsimus on sellisel hetkel ka sinu enda usalduses elu ja elamise ees.
Lapsed on energeetiliselt väga tundlikud. Kui sina ise pole enesega rahul, ennast ei armasta, on see lapsele teada. Ta tunnetab sinu sisemisi pusasid, konflikte, rahulolematust ning ta võib arvata, et tema on sinust kiirgava rahulolematuse põhjus. Niisiis inimesel on ka oma lapse ees kohustus õppida ennast armastama!
Lapsele tuleb jätta isiklik vabadus otsustada oma elulisi asju, siis tekib temas usaldus enda vastu ja arusaamine eluloomise printsiibist. See teeb ta tulevikus tugevamaks ja teadlikumaks. Lapses tuleks tekitada usaldus ja teadmine, et ta saab oma elu ise luua.
Suurem vabadus suurendab austust üksteise vastu. Ja teineteise vahelise armastuse ime adumise ning tundmise võime võib kasvada. Olles energeetiliselt vabam, tuleb ette vähem solvumisi lähisuhetes, kuna see, et sulle piisavalt tihti ei helistata ning sind iga hetk meeles ei peeta, ei mõjuta sind. Sa ei sõltu enam teiste energiast nii palju. Ego võib sellest küll endiselt haavuda, kuid see toimub teistel tasanditel. Sa ei anna enam valukehale väikeste nõrkushetkede tõttu nii palju toitu ja ei lasku enesehaletsusse. Sa oled sellest vaba.
Lapsevanemaks olemine ei tee inimest vabaks kohustustest iseenda ees. Enda südame ees, edasi kasvamise ees. Ka lapsevanemana on võimalus käia oma rada ja teatud hetkest, näiteks lapse täisealiseks saamisel või varemgi saab jõuda isiklikku energeetilisse vabadusse.
Tõde on, et lapsest, teatud vanuses osaliselt lahti laskmine ja vajadusel või südame kutsel mõneks ajaks eemale liikumine, ei tee sind kuidagi halvaks inimeseks. Müüt sellest on ühisteadvuse illusioon. Tegelikult on halb hoopis liigne energeetiline sõltuvus, see ei lase kummalgi, ei sinu ega lapsel soovitud moel elada, liikuda ja areneda. Hingetasandil on armastus sinu ja sinu lapse vahel muutumatu, hoolimata vahemaast või sellest kui tihti te suhtlete. Pilgu rohkem endasse, enda unistustesse pööramisega, lõpetad sa kõigest energeetilise klammerdumise, mis pole üheski inimestevahelises suhtes hea.
Teadvusta endale, et sa oled vabadust ja enda unistusi väärt!

Nüüd natuke lapseks olemisest…

Kas sa tunned, et sinu vanemad armastavad sind? Või armastasid? Selles mõttes, et nad tõesti jagavad ning kiirgavad sulle armastust ja toetavad sind sinu oma raja käimisel? Kas see on tegelikult see, mida sul neilt tõeliselt vaja oleks ja mida sa neilt oled alati igatsenud? Kas võib olla ka nii, et oma vanemate heakskiitu ära teenida, niiöelda sõna kuulata, liigud sa vahel oma olemuse vastaselt, mingis ettenäidatud, pähepandud suunas?
Paljud inimesed tajuvad oma vanemate rahulolematust. See võib suhtluses ja elukogemuses päris keerulisi momente põhjustada. Vanemate rahulolematus sinuga on nende enesesisene projektsioon maailmale. Kui tajud, et nad ei ole rahul sinuga, siis ei ole nad tegelikult sisimas rahul iseendaga. Nad ei ole rahul oma sisemise olukorraga, sellega, kuidas nad ennast enda elu elades tunnevad. Ja võivad oma vajakajäämisi välise peale välja elada. Näiteks oma laste peal.
Eelmiste põlvkondade vanemad, meie isad-emad kasvatati nii, et tundeid polnud eriti kombekas välja näidata. Mõelda, mida peab kogema inimene, tema hing kui ta peab armastuse tunde alla suruma? Keegi ei rääkinud tol ajal armastuse ja armastuse jagamise tähtsusest. Armastus on hingetasandil see, mida pereliikmed üksteiselt vajavad. Ja tänase päevani käib osades peredes armastuse energiakuvandi jagamine tulemustejärgse heakskiidu preemiatena. Väga paljud inimesed ja pered vaevlevad peresiseselt armastuse puuduses. Aga see ei pea nii olema.
Armastust on võimalik siia maailma ise luua. Saates endale pidevalt armastust, muudad sa ennast armastuse kehastuseks. Ja sinu armastusega täidetud sisekosmos kiirgab seda iseenesest pidevalt kõigile ja kõikjale. Sa hakkad seda läbi armastusküllase sisemaailma ka kõige välise vastu tundma. Ja peagi hakkavad tundma armastust ka kõik teised sinu ümber.
Õed ja vennad on meile antud kogemaks eriti lähedasi ja täpseid peegeldusi meist endast, meie sisemaailmast. Vennad ja õed võivad läbi tugevate seoste meid eriliselt mõjutada juhtides meie erinevatele külgedele, kihtidele, aspektidele ja puudujääkidele väga valusalt tähelepanu. Samas on vennad ja õed kõrgema armastuse väljendus, antud meile, et kogeda ning õppida tingimusteta armastuse ja aktsepteerimise põhiprintsiipe. Olles näiteks sündinud mehena, on sinu õde antud sulle nägemaks kõrgeimat armastust. Suhtlemine õega on võimalus naise olemuse tundmaõppimiseks, ilma seksuaalsuse madalamate instinktideta. Läbi selle saad adekvaatselt näha enda suhteid ja tegelikkust seoses naistega.
Inimesed võivad isegi täiskasvanuna karta oma südame järgi toimetamist ja elamist oma vanemate tõttu. Kartes nende hinnanguid. Kuna meil on oma vanematega tugevad energeetilised seosed, siis nende raske hinnangu kandmine ongi üsna suur katsumus. Mõnel juhul võivad sinu pere, sinu suguvõsa eeldamised ja ettekirjutused võtta sult kogu su vaba tahte. Põhimõtteliselt pole ju kaugel aeg kui inimesele määrati vanemate poolt isegi elukaaslane.
Vajadus oma esivanemate tõekspidamiste järgi käia, toimetada nii, nagu ema- isa eeldavad, kuulub sinu sisemisele lapsele. Laps sinus on saanud selgeks, et kui ta on hea ja tubli, siis on vanemad temaga rahul ja ta saab kiita. Siis ta tunneb, et ta on armastatud. Kiita saamine ongi justkui armastuse saamine. Ja seda vajavad kõik lapsed kõigest enam. Kuid tuleb teadvustada, et sa pole enam laps.
Tegelikult ei vaja sa enam isa- ema kiitust. Sul pole vaja ka oma elukaaslasele osalist isa- või emarolli üle anda. Suure inimesena puudub sul tegelikult üldse vajadus, et keegi sind kiidaks, patsutaks või paitaks. Sa ei pea teistelt enam armastust kerjama! Sul on võimalus ja vägi sellest kõrgemale tõusta. Ja teadmine, et sa saad ise piisavalt armastust luua, teeb su vabaks.

Sul on ees oma elu, mis vajab elamist. Elama hakkamine tähendab suuremat isiklikku vabadust. Sa ei ole siin ilmas selleks, et teiste soovituste järgi joondudes oma aeg kuidagi ära olla.

Miks vanemad annavad vahel raha ka oma täiskasvanud lastele? Või toetavad kuidagi muudmoodi? Sest nad lihtsalt annavad. Vanemad tahavad teha head, hoolitseda oma järeltulijate eest. Nad tahavad, et lastel oleks kõik hästi. Nad tahavad anda armastust. Aga vahel ei oska. Siis annavad nad raha. Niisiis vanemad toetavad oma lapsi mõnes mõttes enda pärast.
Inimene võib muretseda, et kas ta järglane saab ilma tema abita hakkama? Aga laps ise ei pea selle murega kaasa minema! Iga vähegi terve inimene saab kõigega ise hakkama kui ta vaid tahab ja kui talle antakse võimalus proovida. Pealegi, alati on lihtne toime tulla kui oskad näha, et küllus, vabadus ja elurõõm peituvad lihtsuses.
Vahel nõuavad vanemad lapselt toetuse eest tulemusi, tänulikkust ja kuuletumist. Jah, materiaalne sõltuvus on energeetiliselt väga siduv. Läbi materiaalsete seoste saab inimene oma järglast üsna kergesti murda ja kangutada. Kuid on võimalik olla materiaalselt osaliselt sõltuv, aga energeetiliselt peaaegu sõltumatu. Vabastades liigse seosed, pole vanemate hinnangute raskus enam nii suur. Vanemate rangusega seotud hirmud pole enam nii suured. Sulle jääb rohkem vaba energiat, mida saad kasutada enda unistuste poole liikumiseks.
Ennast oma vanemate ees piiritu võlglasena tundmine on üsna ebaterve tundemall. Südametasandil sellist tundmust olla ei saa. Südames saab olla vaid tänutunne elu ja armastuse eest. Pealegi, see, et sinu eest hoolitsetakse, on sinu sünniõigus.
Vanemate egopõhiste nõudmiste eiramine võib mõnikord olla raske ja hirmus, kuna kardetakse näiteks pärandusest ilmajätmist vms. Kuid tasub teadvustada, et isegi päranduse saamine ei loo tingimata püsivat heaolutunnet sinu sees. Päritavad asjad ei tee vabaks. Oma elu- ja mõttemustreid muutmata, ei pruugi sa saada õnnelikuks ka materiaalses õitsengus.
Iseendaga kontakti loonuna saad sa aru, et kõik, mida teised sult hingetasandil ootavad, on austus, armastus ja hoolivus. Kuid vanemate nõudmised on enamasti egopõhised. Isa- ema nõuanded tulenevad nende hinge personaalsete valikute tulemuse põhjal kokkukuhjunud uskumuste, raamide, õppetükkide ja piirangute kogumikust lähtuvalt ning mõjutatuna. Sinu enda jaoks pole midagi irratsionaalsemat kui kellegi teise isiklike veidruste ning eelistuste järgi antud nõuannete järgi talitamine. Sedasi on raske jõuda täiuse ja õnnetundeni.
Õnnelikuks saadakse nüüd ja praegu. Pimesi oma vanemate kuulamine ja nende ego kapriisidele allumine ei ole austuse, tänulikkuse või armastuse näitamine. Tõeline tänulikkus ja alandlikkus on egotasandist väljaspool seisvad tunded. Mõnikord, öeldes inimesele millegi eest aitäh, turgutame me vaid tema ego.
Tõeline tänuenergia saadetakse teisele pigem läbi südame ja hingetasandi. See on midagi palju suuremat. Oma vanemaid saab armastada ja austada ka oma südant järgides. Õiget rada käies, muutub sinupoolne armastus veel suuremaks. Ja vanemad armastavad lõppude lõpuks oma last alati tingimusteta.

Kingad ja vene keel

Tütar luges hiljuti murelikult päevi, mis veel koolini jäänud. Kui mure põhjust uurima hakkasin, selgus, et vastumeelsust tekitab eelseisev poeskäimine ja hirm on vene keele õppimise ees. Nojah. Poes käia ei armasta mina ka. Aga meil oli koolijalanõusid vaja. Niisiis tuli see reis ette võtta. Ära kannatada kohutav tümps, mis mõnes poes on nii vali, et klienditeenindaja ei kuule enda häält ka. Aga ära tõime ja tütar jäi rahule. Ja püüan järgmine kord meeles pidada, et vahetusjalatseid peab jahtima ikka augusti algul, mitte viimases lõpus. See pole vist koht, kus kurta, et süsteem ei vasta minu ootustele: sisejalanõusid ei müüdagi siis, kui mulle sobiks neid parimalt osta (sest suve lõpu puhul on valik väike). Kui ise sellist kingapoodi tegema ei hakka, siis tuleb kohaneda.

Vene keelega läks tegelikult veel lihtsamalt. Lubasin, et hakkame koos õppima ja see on väga tore. Meile meeldib igasugu asju koos teha lihtsalt koostegemise pärast. Ma olin juba lapsena selline. Rohida ei meeldinud, aga isaga koos rohida meeldis, sest mulle meeldis isaga koos olla. Ja sama kordub lastes, koos on tore. Ja minu enda hoiakud vene keele suhtes on vabad ja kerged. Lapsena tehti meie peres tublisti vahet, et venelased on inimesed ja nende kohta ei tohtinud pahasti öelda (kuigi teised ju ümberringi ütlesid). Need pahad asjad olid seotud nõukogude korraga, millel pole rahvust.  Tänapäeval on lood keerulisemad. Kui ikka uudistes räägitakse vene tankidest, siis pole kellegi kaela ajada. Kurjus on selle nimi. Inimestes olev kurjus. Ja seda on ju kõigis, rahvusest olenemata. Vaja on ta ära tunda ja õige nimega nimetada. Mitte et ma kadestaks koolide vene keele õpetajaid, see pole kunagi mõnus amet olnudki. Neid asju erineva taustaga õpilastele seletada – saati veel siis, kui ei küsitagi ei ole lihtne.  Mõnda asja on raske endalegi selgeks teha.

TJT