Säästukava

Kuulsin, et kohalikel omavalitsustel on valmis järjekordne säästukava. Kui seni oli lasteaedade töö korraldatud selliselt, et õpetaja oli varahommikust õhtuni ja vahepeal käis õpetaja abi toitu jagamas ja muud lihtsamat tegevust toetamas, siis uue plaani järgi oleks varahommikust õhtuni ametis assistent ja õpetaja käiks ennelõunasel ja vahest ka pealelõunasel ajal lastele tegevusi korraldamas, n-ö õpetamas. Pealtnäha võibla nii palju ei muutugi, ikka saavad lapsed süüa ja õpetust, osa aega on üks, osa aega kaks inimest, aga miski mind selle juures häirib. Mulle tundub, et kavandatava uue korralduse järgi saavad lapsed senisest veel vähem täiskasvanu tähelepanu. Ilmselgelt makstakse assistendile ka vähem palka kui õpetajale.

Ma arvan, et täiskasvanu hooliv tähelepanu on üks lapse põhivajadusi. Nii, nagu laps vajab iga natukese aja tagant süüa, vajab ta ka sagedast isiklikku tähelepanu, et õppida tundma maailma ja märkama enda hingejõudusid. Meie lapsed on 13 ja 9 ning soovivad siiani iga päev tundides täiskasvanu tähelepanu, ma arvan, et teise inimese peegelduste kaudu on loomulik viis maailma tunnetada. Mina vajan enda arenguülesannetega toimetulekuks ka palju tarka hoolivat tähelepanu, kindlasti iganädalaselt ja tundides. See hoiab tasakaalus. Lapse kogemus maailmast on väiksem ja sellevõrra peaks tähelepanu olema pigem rohkem. Juhendatud tegevuste ajal on laps osa meiest. Isiklik tähelepanu aitab tal saada iseendaks. Ma arvan, et maailmale / ümbritsevale kogukonnale on vaja, et iga inimene mõistaks enda potentsiaali ja oskaks seda rakendada. See maailm on kadunud, kus suur pealik ütles, kuidas rahvas peab elama. Nüüd on igaüks oma õnne sepp ja ma ei kujuta õnne ette ilma hea tervikliku kogukonnata. Sellise kogukonna rajamist ja iseendaks olemist tuleb õpetada juba väikestele lastele, õppida on palju ja teha veel rohkem.

Suur osa lapsi on lasteaias viis pikka päeva nädalas ja lähevad siis koju (teleka ette,) sööma ja magama, suur osa vanematest on oma isiklikest probleemidest ja töisest pingutusest liiga väsinud, et jaksata veel lapsele pakkuda tähelepanu, mida ta vajab. Kui me soovime enda ümber rohkem mõistmist ja tarkust, siis tuleb lastele ka rohkem tähelepanu pöörata, head tingimused õrnas eas kannavad kauneid vilju hiljem.

Lasteaed võiks olla selleks suurepärane koht, kui seal töötab piisavalt palju õnnelikke täiskasvanuid, kelle suurim rõõm on toetada lapsi nende arengus. Viimase aja üldised tendentsid on olnud kahjuks teistsugused. Ma usun, et vanemate teadlikkus annab võimaluse seda muuta. Eks sellepärast ole neid teistsuguseid võimalusi ka loodud, aga see on ikka vaid piisake meres.

TJT