ALIISE, 11a
“Kui ma oleksin suur”
Sa arvad, et lapsel on elu lihtne ja tore
ning et mul mingeid muresid pole, eksole?
Tööl ma ei pea käima, end ribadeks rebima,
toimetusi tegema ja mitmel rindel sebima
Pole mul muret, kust lauale tuleb mul toit,
ärkan ma siis, kui sul on ununend koit
Õpin ja mängin ma terve pika päeva
Aga mu emme, miks ometi ei näe sa,
et ma tahan su musi ja kalli ja aega
Kas see tõesti siis võtab sult nii palju vaeva?
Ma ju olen su päike, su silmatera,
su naerupallike ja rõõmukera
Võta mind sülle ja küsi “Kuis on sul läinud?
Muide, ma polegi su uut joonistust veel näinud.”
Tule ja mängi minuga kulli ja peitust,
punume patsi ja peame gigantide heitlust
Lähme loeme rannas pilvi ja püüame tuult,
loobime lutsu ja vaatleme meest, kes on kuul
Seame sammud metsa ja korjame marju,
uurime sipelgatelt, kuidas nad koristavad maja, kui neil pole harju
Küsime kaladelt jões, kuidas nad kutsuvad lapsi sööma -
kas selleks peab õppima sabaga lutsu lööma?
Aga ei – sa istud arvuti taha
ning ütled: “Rahune maha.
Ma olen väsind ja tüdind, mul valutab pea.
Jäta mind rahule, ole hea.”
Ja siis ma mõtlen, mis ma teeksin, kui ma oleksin suur
Ma ei võtaks maha mitte ühtegi puud
Ma kaotaksin ilmast kõik, mis on paha
Esmalt lõppeks maamunalt otsa raha
Kui pole pappi, pole ka tööd
Vanemad lastega koos oleks päevad ja ööd
Ma kustutaks ära kõik valu ja kurbuse,
pühiksin pisarad, raviksin haigused
Mitte keegi ei sööks enam kalasuppi,
ainult kommi ühtejutti
Tuul heliseks naeruse keelega,
liiga ei tehtaks kellelegi meelega
Raha asemel oleks kallikupüürid ja paisendid
“Elu oleks päris mõnus,” sa nendid
Kool oleks pillerpalliparaad,
hindeid halbu keegi ei saaks
“Kui ma oleksin suur”
Sa arvad, et lapsel on elu lihtne ja tore
ning et mul mingeid muresid pole, eksole?
Tööl ma ei pea käima, end ribadeks rebima,
toimetusi tegema ja mitmel rindel sebima
Pole mul muret, kust lauale tuleb mul toit,
ärkan ma siis, kui sul on ununend koit
Õpin ja mängin ma terve pika päeva
Aga mu emme, miks ometi ei näe sa,
et ma tahan su musi ja kalli ja aega
Kas see tõesti siis võtab sult nii palju vaeva?
Ma ju olen su päike, su silmatera,
su naerupallike ja rõõmukera
Võta mind sülle ja küsi “Kuis on sul läinud?
Muide, ma polegi su uut joonistust veel näinud.”
Tule ja mängi minuga kulli ja peitust,
punume patsi ja peame gigantide heitlust
Lähme loeme rannas pilvi ja püüame tuult,
loobime lutsu ja vaatleme meest, kes on kuul
Seame sammud metsa ja korjame marju,
uurime sipelgatelt, kuidas nad koristavad maja, kui neil pole harju
Küsime kaladelt jões, kuidas nad kutsuvad lapsi sööma -
kas selleks peab õppima sabaga lutsu lööma?
Aga ei – sa istud arvuti taha
ning ütled: “Rahune maha.
Ma olen väsind ja tüdind, mul valutab pea.
Jäta mind rahule, ole hea.”
Ja siis ma mõtlen, mis ma teeksin, kui ma oleksin suur
Ma ei võtaks maha mitte ühtegi puud
Ma kaotaksin ilmast kõik, mis on paha
Esmalt lõppeks maamunalt otsa raha
Kui pole pappi, pole ka tööd
Vanemad lastega koos oleks päevad ja ööd
Ma kustutaks ära kõik valu ja kurbuse,
pühiksin pisarad, raviksin haigused
Mitte keegi ei sööks enam kalasuppi,
ainult kommi ühtejutti
Tuul heliseks naeruse keelega,
liiga ei tehtaks kellelegi meelega
Raha asemel oleks kallikupüürid ja paisendid
“Elu oleks päris mõnus,” sa nendid
Kool oleks pillerpalliparaad,
hindeid halbu keegi ei saaks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar