Usalda sugutungi

Ma olen mitmelt poolt sattunud Malaisia ahistamisskandaali kohta lugema, viimati Sirbi tagakaane artiklist, kus oli mõte, et naine võiks saada usaldada meest. Usaldada meest selles, et tal ei teki tahtmist naisterahvast seksuaalselt ära kasutada või kui ka tekib, siis ta jätab selle igal sajal juhul tegemata? Põhimõtteliselt täitsa nõus, et nii võiks olla, aga kas ma sellist usaldust oma teismelisele tütrele soovitaks? Kindlasti mitte. Mina ei usalda mehi üldse (olgu, usaldan konkreetset meest mõnes konkreetses asjas). Mingi uuringu järgi on pool naistest elu jooksul kogenud mingit sorti ahistamist ja ma arvan, et mehi, kes on elu jooksul vähemalt korra seda teinud, on ligemale samapalju. Mis mõttes neid siis saaks usaldada? Kunagi ei tea ju, kumma poole esindajaga sa kohtud (ja iga inimese lõplik skoor saab selgeks tema surmahetkel).

Mina usaldan sugutungi, et see on. See on osa nii naiste kui meeste elust. Naise loomulik sugutung võib haakuda mehe tungiga, aga naise jaoks ei tähenda see ilmselt kunagi, et tahan ükskõik millist meest ükskõik kuidas. Naine tahab ikka kedagi enda jaoks õiget ja midagi konkreetselt sobivat. Sellest sugutungi erinevast mõistmisest meeste ja naiste jaoks juhtub palju kahetsusväärseid arusaamatusi ja ikka juhtub, et asjad lähevad käest ära.

Mul on hea meel, et üks julge naine selle teema avalikkuse ette tõi. Minu jaoks on arusaadav, et sellises olukorras on oma näo ja nimega väljatulek võrdne sotsiaalse enesetapuga: kui palju halvustavat selliste naiste kohta ja ka selle naise kohta on juba praegu mõeldud ja kirjutatud (et kleit nii või naa ja nagunii ta tahtis ise ka ja tegi seda või ei teinud teist jms). Kui see kõik maailma lõpuni nimeliselt internetti üles jääb, on kaunis raske oma eluga edasi minna. Mehe suguelundit nimetatakse meil ju meheauks ja naise oma häbemeks. Siit üsna otse on näha, et mehe osa on pigem au ja naise osaks langeb häbi. Ma elan selle skandaali osapooltele südamest kaasa, palvetan, et see naine jaksaks oma koormat kanda ja leiaks selles olukorras hingerahu, meespoolele olen tänulik, et ta midagi tunnistas ja meediat tänan selle eest, et kord ka selline paljude jaoks valus ja vajalik teema on kajastamist leidnud. Eestis vist esmakordselt.

[Muudetud. No olid jah mingid valimised, aga tühja sellest, kui parlamendiliikmest kandidaadil 600 häält saamata jäi (e-hääled olid artikli ilmumise ajaks juba antud ning 1400 paber- ja 2700 e-häält ta sai ikka, erakonna lõikes ei läinud ilmselt eriti midagi kaduma, sest ma arvan, et need hääletajad valisid lihtsalt järgmise sobiva isiku samast erakonnast, nagunii oli selle valimise kontekstis tegemist ainult peibutuspardiga), vt siit. Pikas perspektiivis sellised asjad valimistulemust oluliselt ei mõjuta, sest me kõik – või no vähemalt pooled meist teavad, et sellised asjad elus juhtuvad ja elu läheb edasi. Mõned mehed peavad sellist asja ju vaat et komplimendiks nii naisele, kuid eelkõige mehele, et teeb ja julgeb, et on mees, noh. Mainekahju on tühine ja ajutine võrreldes kasuga, mida see debatt Eesti ühiskonnale annab ja kuidas see meie suhteid muudab.]

Ma olen üsna päri selle Sirbi artiklis toodud väitega, et valitakse pigem ohutu ohver. Ma olen loomult omaette kulgeja ja omamoodi feminist, kes arvab, et naistel peaks olema samad õigused, mis meestelgi (nt käia seal, kus tahab ilma meesisiku patronaažita - olukord, mis hämmastavalt sageli pöördub "turvateenuse" "tasuks" intiimsuse küsimisele - milleks küll selline mõttetu rüütel tüliks kaasa võtta...), aga tegelik elu minu arvamistest ei küsi. Noorena käisin igal pool sageli üksi ja hääletasin sageli üksi ja eks see kõik tähendas aeg-ajalt ka tülikaid sekeldusi meestega, kes mind kergeks saagiks pidasid. Kusjuures mina olin alati väga kaetud ja väga kaine ja üldiselt pigem valvas (sest ma ei usaldanud mehi noorena ka, eks ma olnud enne teiste pealt näinud, kuidas võib pahasti minna, seksuaalne ahistamine algab ju põhikoolis pihta - oled ju näinud küll, kuidas poisid rinnaka tüdruku kuhugi nurka ajavad ja siis katsuma hakkavad?). Samas kaotab maailm palju naiste õrnusest ja armsusest, kui neil pole turvaline seda jagada. Oleks ju tore, kui naised saaks lihtsalt elada ja õitseda ja kõigile oma ilu jagada? Ma püüan seda maailma omamoodi luua. Teha neid väikseid asju, mida ma saan teha.

Kui meie lapsed varem nägelesid, oli korduv muster see, et nooremal (pojal) oli igav, ta tahtis vanema (tütre) armastust ja tähelepanu. Noorem läks vanema juurde ja saigi natuke armastust ja tähelepanu, aga siis tahtis vanem oma asjadega edasi tegelda ja noorem ei läinud enam ära, vaid hakkas kiusama, nt sudima vms, meie noormees on olnud ka kõva maadleja ja üldse on ta kehalise kallakuga inimene. Ma olen kindlasti sadu kordi öelnud, et teisele inimesele ei tohi midagi sellist teha, mida teine ei soovi, ja et igaühel on õigus otsustada, mida tema kehaga tehakse jms. Et mu pojal oleks väga selge, et kui öeldakse ei, siis ta ei tohi jätkata, see on ikka täiesti lubamatu (ja ma võin kurjaks ka minna, kui sellest põhiasjast heaga aru ei saa). Ja et mu tütar ütleks selge ja jõulise ei ja üleüldse õpiks märkama ja aru saama, kust tema piir läheb ja kuidas need asjad metsa lähevad. Enda kehtestamiseks peab ikka natuke bitch ka olema. Need on eluks vajalikud oskused, arvab ema, kes mehi põhimõtteliselt ei usalda*. Nagu ka oskus oma sisemine ilu lukku panna ja minna mehelikku energiasse, mis meeste huvi kohe maha tõmbab, aga selle kasutamisega ei tohi hiljaks jääda, nii et ikka valvsus ennekõike. Ja sellega liialdamist me keegi ju ei soovi.

Pojaga sattusin hiljuti vaatama „Padjaklubi“ episoodi, kus Kristiina põgeneb pärast romantilist õhtusööki mehe juurest, keda ta peab lähisuheteks liiga maakaks. Ma ütlesin pojale, et ka pärast neljandat kohtumist võib naise jaoks olla liiga vara voodisse minna. Ja et üldse on naisel õigus igal hetkel otsustada, et tema jaoks siit edasi minna ei ole õige. Mees peab seda aktseptima. (Ma olen nõus meeste seisukohaga ka, et naised ei peaks ilmaasjata ahvatlema, kui nad tegelikult seksi ei taha, aga see nn ahvatlus on sageli/vahel mitte teadlik kutse seksile, vaid selline loomulik inspiratsioon ja armastuse väljavoolamine, mis tegelikult ju kõigi elu elamisväärseks muudab ja ärge palun tõlgendage seda valesti!) Ma loodan ühel heal päeval tõdeda, et mu mõlemad lapsed mõistavad enda vastutust nendes olukordades ja teevad eetilisi valikuid.

Tütrega oli hiljuti jutuks, et peagu kõigis ooperites on ilus või armas tüdruk, kellele tehakse liiga. Hakkasime otsima, kas on sellist ooperit ka, kus ei tehtaks. Tütar pakkus, et Weberi „Nõidkütis“ antakse tüdruk parimale vibulaskjale. Mina arvasin, et see on ka ikka päris kole. Noolemehele võib anda auhinnaks õuna või arbuusi, aga mitte inimest. Mina poleks ilmaski nõus kellegi trofeeks olemama (mõtle ise, armas lugeja, magada kellegagi lihtsalt selle pärast, et ta on teisest kutist osavam... rõve). Me oleme elu jooksul kuulnud sadu selliseid muinasjutte ja peame seda normaalseks, isegi kuidagi romantiliseks**. Sellelt normaalsuselt lähtub ka praegune ja üldse kõik ahistamisskandaalid. Ma väga paluks uut ja ilusamat normaalsust, kus naisi väärtustatakse ja hinnatakse ja hoitakse. Ja nad on ilusad olles loomulikult kaitstud.

Tütrega siis leppisime kokku, et Glinka „Ivan Sussanini“ kohta võib öelda küll, et ei tehtagi tüdrukule liiga.  Ooperi teema on peategelase ohverdus, et päästa oma rahvas (tegelikult / ajalooliselt võttes päästetakse küll vist ainult noor tsaar, kes paneb aluse Romanovite dünastiale). Ivan Sussanin laulab, et kahju on küll tütrekest maha jätta, aga peab ikka vaenlase väed sohu vedama ja surema ja nii ka teeb.

Sellises kultuuriruumis me elame, nii nagu mina sellest aru saan, ja parem on sellega algusest peale arvestada, eks igaüks ise vaatab, kuidas võimalikult vähe vägivalda kogeda ja samas rohkem ilu ja armastust leida. Mina arvan, et sotsiaalse elu piirialadel on üldiselt rahulikum ja meeldivam.

* Minul polnud väikevenda, kellega enese kehtestamist harjutada, kuid 11-aastaselt sain koera, kes kasvaks suureks ja isepäiseks ning tema treenimine õpetas mind tundma oma keset ja valitsema oma häält viisil, mis hiljem osutus väga kasulikuks meestega toimetulekul. Soovitan kõigile emadele, kes sama asja pärast muret tunnevad.
** Muinasjuttude sünniajal oligi kahtlemata kõik ilus ning noolemehe ja ilusa tüdruku vahel valitses armastus ja sügavaim lugupidamine kuni nende surmani, seda ei tohi ka ära unustada. Me lihtsalt oleme sellest algsest puhtusest kaugnenud, et nüüd siis olukorda mõista ja hakata jälle puhtuse poole liikuma. Selleks tuleb teadlikult hulga valikuid teistmoodi teha kui varem.

Ilu ja armastust, hoidkem ja olgem hoitud!

TJT