Enne esinemist

Muusikaõpilastel on palju kohustuslikke etteasteid - nii esinemisi peredele kui arvestusi-eksameid õpetajatele. Eks need ole ikka pingelised ajad introvertsemale tüübile, kes tegeleb muusikaga muudel põhjustel kui enese näitamiseks.

Täna on tütrel arvestus ja see tekitas juba eelmisel päeval omajagu stressi ja segas õhturahu. Tegime koos EFT-d e koputamist, selleks tuli kõigepealt leida, milline emotsioon vaevab ja siis koputasime selle meridiaanidelt välja (mina olen seda õppinud ainult Youtube’i videotest, aga toimib ikka, mina ka saan mõne minutiga endas rahu majja; aga vahel on vaja mitu ringi teha, kui emotsioonide kihistusi on rohkem). Veel piserdas tütar endale piparmündi lillevett, mis samuti pinged üsna hästi välja lülitab (mõnele meeldib meliss) ja ma panin talle hommikul kooli kaasa pudelikese Bachi õietilkadega. Larch aitab end vastutusrikaste kohtumiste eel enesekindlamalt tunda, Cherry Plum aitab ka pingeolukorras oma keha kontrollida ja White Shestnut peatab peas tiirlevate muremõtete karusselli (teistel inimestel võivad sarnases olukorras olla muud mured ja neid aitavad siis teised tilgad).

Kirjutasin selle loo eile [siiamaale] valmis ja siis lõin põnnama (tegelikud lõpud said kirja hiljem ja kommentaariumisse). Polnud nagu pealehakkamist seda välja panna. Eks nii palju, kui on lapsi ja lapsevanemaid, on ka erinevaid arusaamu sellest, mis on hea. Kuidas on hea. Mida keegi vajab. Ma olen omajagu kriitikat* saanud enda vanemluse stiili kohta (eks ma olen selle muidugi siia-sinna vaatamiseks/sihtmärgiks välja pannud). Ja eks ma teen paljuski neid asju, mida ma oma lapsepõlves ise oleks soovinud, et mulle tehtaks; niisiis lähtun sageli enda, mitte lapse vajadustest. Suur osa minu vanemlusest ongi enda sisemise lapse tervendamine ja kinnitus minu lapsepõlve minale, et selline vanemlus on siiski võimalik (kuigi saan täiesti aru, et tolles ajas ja nendes oludes poleks see võimalik olnud, mh info puudusel). Kahtlemata olen ma vanemana ka ebaefektiivne. Mõni teine ema saaks sama aja- ja energiakuluga viis last üles kasvatatud. Kahtlemata ma koban ja otsin ja püüdes vanu mustreid lammutada, teadvustada ja uusi viise otsida kulub kõiki ressursse. 

Niisiis tegelesin eile ja ka täna hommikul veel jupi aega enda sisemiste teemadega. Iga väljakirjutamine on millegi lõpp ja millegi algus. Siis otsustasin, et panen ikka selle teksti välja, lihtsalt endale kinnituseks, et mina luban endal selline vanem olla. Jälle üks väike armastuse võit hinnangute üle. Iseendas muidugi.

* Mis sorti kriitikat ma kuulen? Üks levinum sort on see, et ma poputan lapsi üleliia, lahendades nende eest nende arenguülesandeid ära ja nad ei saa seetõttu oma kogemusi kätte või jäävad nõrgaks. No proovi ise seista üksi saalitäie rahva või õpetajate ees, avada neile oma süda ja kõnelda armastusest nii nagu Sina sellest aru saad ning seda kõike mitte oma armsas emakeeles, vaid vahendina viiulit kasutades (kes ei tea, siis viiulil on tehniliselt raske õigeid helikõrgusi kiiresti üles leida ja mõne emotsiooni tagajärjel käed enam ei liigu nii, nagu vaja). Kui oled selle või mõne analoogilise julgustüki ära teinud ning asjakohase tagasiside vastu võtnud ning endas põhjani läbi töötatanud, siis räägime edasi, mis on nõrkus ja mis on tugevus. Ja kes on nõrk ja mida inimene peaks suutma, selleks et tohtida olla. Ja mis tundeid see kõik meis tekitab. Ja mida me ise teistele teeme. Ja kõike seda muud, kuhu see viib. Veel parem, ärme räägi nii palju. Vaikime ja tunnetame. Oleme rahus.

Hiljem täiendatud. Ingridi kommentaar meenutas mulle, miks ma seda lugu üldse kirjutama hakkasin – enne kui omadega rappa läksin. Ma olen kordi vaadanud, kui kiiresti mõjuvad tasakaalustavad abivahendid mu tütrele. Ja mõelnud sinna juurde, et kui kõigil maailma holistikutel ja metameditsiini inimestel peaks õigus olema ning haigused on põhjustatud vastavatest mõttemustritest, siis selles eas on ülimalt lihtne neid ära hoida, sest need pole veel kinnistunud, juurdunud, kivistunud. Kui see noor inimene ise tahab oma asjadega hästi hakkama saada ja võtab suuna tasakaalu leidmisele, siis see õnnestub kergelt nagu tolmu pühkimine (vrd põlevkivi kaevandamisega hilisemas eas sama toimetus). Kui vildakad mõtted ja tunded jätta vildakaks selles eas, siis see vildakus aastatega süveneb ja 30 aastat hiljem on sellele lisandunud veel teisigi vildakusi, kõik need on omavahel keerdunud ja umbsõlmi moodustanud, nii et olukord on palju keerulisem ja tasakaalu saavutamine nõuab palju suuremaid pingutusi. 

Mulle tundub, et kui ka muud mitte, siis vähemalt võiks teismeeas saada aimu, kui palju on inimesel võimalusi end aidata. Minu tolle (või ehk veidi vanema) ea arusaamas oli ainult alkohol abiks ja see on veel kiirem viis omadega rappa minna. Praegu on noortel igasugu teadlikkust muidugi palju enam, üldse on ka infot rohkem, aga küpsema inimese juhendust ja tuge kulub ära ikka.

Hiljem lisatud. Ma olen päri, et targaks saame me eelkõige enda kogemusest või paremal juhul teisi jälgides, kuid selle vältimatu eeltingimus on ikka kogemuse mõtestamine. Lihtsalt end pidevalt ära kõrvetades ja imestades, mis see siis nüüd oli, ei jõua ju kuhugi. Vaja on mõista, et vastu kuuma nõud ei ole vaja kätt panna. Nii on kõigi teiste asjadega ka. Isegi täiskasvanu vajab enda kogemuste mõtestamiseks arukat, veel parem tarka kaaslast. Laps ammugi.

Sarnasel teemal siin.

TJT