neljapäev, 30. juuni 2016

Toetusest

Ühel vihmasel päeval polnud paremat tegemist kui vaadata pojaga ETV-st Mulgimaa krõpsukuninga doksaadet (ma selle mehe nime ei tea ja polegi oluline, see mees, kes neid peedi ja hapukapsa krõpse teeb, oleme maitsnud ja mina hindan seda väga kõrgelt). Pärast ma tõin mõne punkti sellest loost välja. Et edu ei tule vahel kergelt – see mees pidi aasta aega ilma palgata päevad läbi tööd tegema ja tema maised vajadused kattis sel ajal ilmselt pigem keegi teine. Selle jätsin ütlemata, et kui teised seda toodet ei hinda, siis jääbki edu tulemata, raba palju tahes. Ja et toetava naise roll on hindamatu väärtusega mistahes eluolukorras. See annab mehele jõu. Krõpsukuningas rääkis, kuidas tema sõbrad alul juurviljakrõpsude tootmise mõtte üle ainult nalja viskasid, aga naine ja naise pere uskus temasse. Filmis see naine oli oma mehe üle väga uhke ja seda oli nii ilus vaadata. Väga oluline, et keegi toetaks. Siis võivad suured asjad teoks saada.

Igapäevaelus ma püüan lastele pidevalt nähtavaks teha, kui oluline on inimlik toetus. Ma tänan nende isa igasugu väikeste asjade eest, mis ta meie heaks teeb. Küsib, kas meil on poest midagi vaja või jagab mõne infokillu. Isegi, kui ma parajasti seda toetust ei vaja, siis ma tänan selle hoolimise eest, et ta meie peale mõtles ja oli valmis midagi meie heaolu tõstmiseks tegema. Vahel pärast segasemat päeva õhtuses tagasivaates räägin ühele või teisele lapsele, milline isa ja ema toetus selle toreda päeva või sündmuse võimalikuks tegi. Ennast pole meie kultuuris väga lubatud kiita, niisiis kiidan pigem teist. Ja lapsi ka: aitäh sinu panuse eest meie ühises ürituses, mis see konkreetne asi ka poleks (viisid kotid autosse, ootasid kannatlikult, kuni mina valmis sain vms). Enda järelt koristamine on loomulik, kuid mitte enesestmõistetav, saab teisiti ka ja minu meelest on põhjust tänada ka selle eest, kui asjad toimivad ja igaüks täidab oma osa. Ei ole liiga väikest asja, mille eest tänada. Iga päev ikka seitse asja võiks leida. See aitab endal hoida pilti ees, kui palju toetust meie elus on ja mis kõik tänu sellele võimalikuks saab. Kui mu elus on miskit valesti, siis esimene asi on hakata tänama kõiki kõige eest, mis on hästi. Tänutunne hoiab headele võimalustele ukse lahti.

Kuigi ma ei taha sellest mõelda ega kirjutada, siis ma ei taju meie praegust maailma ja ühiskonnakorraldust suures plaanis väga toetavana. Toetus on kogukonna sees, sõprade vahel, peres. Väljastpoolt "omasid" võib tulla erinevaid asju ja pigem lõikab see sisse nõrgematele, tähelepanematutele, neile, kes on ilma toetuseta. Ma arvan, et oluline on ümbritseda ennast heade inimeste toetusega ja olla ise toetav inimene teistele. (Mina püüan kehvade inimeste jaoks muutuda nähtamatuks. Oeh. Nüüd ma ütlesin, et mõned inimesed ongi kehvad, tahtnuks öelda seda, et häda tuleb pigem rumaluse ja kurjuse valikute kaudu ja seda on meis kõigis. Seda on meis ja meie ümber nii palju, et vahel häid valikuid ei näegi.) Teisalt ma arvan, et vähe toetust ja hoolimist panebki inimesed kehvasid hoolimatuid valikuid tegema ja selle all kannatavad kõik.

Toetuseta naise elu võib olla räbal. Me oleme lastega millalgi vaadanud „Hüljatuid” ja „Mamma Mia” filmi. Rääkisime „Hüljatute” Cosette’i loost, kuidas tema ema armus mehesse, kes lapseuudist kuuldes jalga lasi ja mis temast pärast sai. See on Eesti elus ka kui mitte tavaline, siis liiga sage ometi. Ma rääkisin oma naistuttavatest ja sellest, missuguses olukorras nemad on pidanud oma lapsi kasvatama. Meestuttavatest, kes neid olukordi põhjustavad, ei rääkinud. (Ka mitte sellest, kuidas naised ise põhjustavad oma halbu olukordi.) See oli filmis niigi selgelt välja toodud, et võib minna ka väga kehvasti. Väga väga oluline on teadvustada oma valikuid ja märgata maailma enda ümber. Siis on tänu kõige toetuse eest ju enesestmõistetav.

Toetust ja parimaid valikuid meile kõigile!

Hiljem lisatud: samal teemal Tiia Kõnnusaar Õhtulehes (koopia tekstist kommentaaris).

TJT

2 kommentaari:

Laps Eestis ütles ...

Tiia Kõnnussaar | “Mu ema ei armasta mind”
26. juuni 2015,

Käsi tõrkus loo pealkirja arvutisse toksimast. Ema armastus on midagi nii ürgset ja olemuslikku, et lapsel, kes nii arvab, peab olema väga, väga valus. Järgnevad lood pärinevad tõsielust. Need on tavalised eesti pered, kus ei ole laste vägivaldset kohtlemist või hooletussejätmist. Pered, kus oma lastest hoolitakse ja neid kalliks peetakse. Ometi on koolis töötavad inimesed ühel hetkel märganud, et koolipoisi või -tüdrukuga on midagi lahti. Sel puhul on üks võimalus, et appi tuleb sotsiaalpedagoog, kes aitab lapse ümber (taas)luua kaitsva tugivõrgustiku: suhtleb tema vanemate ja teiste talle tähtsate inimestega ning aitab olukorra põhjustes selgust saada.

Neid lugusid kuulates mõtlesin tahtmatult: kui lapsed kannatavad, kas on meie kultuuris midagi sellist, mille peaksime ümber mõtestama? Midagi, millest tasub teadlik olla?

Lugu tüdrukust, kes muutus kurvaks

13-aastane Mariliis (laste huvides on nimed muudetud) jõuab sotsiaalpedagoogi juurde seetõttu, et muidu hästi õppinud tüdruku hinded on kehvaks läinud. Ta on kaotanud igasuguse huvi koolitöö vastu ja tema kurvameelsus jääb õpetajatele silma. Noor sotsiaalpedagoog katsub tüdrukuga jutule saada, kuid Mariliis on kidakeelne. Algul ei julge ta rääkida, siis ütleb, et teda ei huvita; teda ei huvita miski. Ühel hetkel märgib ta justkui möödaminnes, et ah, ega mu ema see ka ei huvita. Kulub palju kohtumisi ja kõigest muust rääkimisi, kuni Mariliis avaneb. „Üleeile sain kahe ja sain koslepi. Eile sain viie, aga ema ei öelnud midagi. Õde ja vennad saavad palju rohkem tähelepanu,“ ütleb Mariliis. „Mulle pole ema mitte kunagi öelnud, et ta mind armastab.“

Ema, kes sotsiaalpedagoogi kabinetis oma lapse hingevaevast kuulda saab, puhkeb pisaraisse. Kuuldu on talle šokk. Tal ei ole oma vanema tütrega kunagi muret olnud ja ta poleks uneski osanud arvata, et laps endaga nii rasket koormat kannab.

Lugu poisist, kes sõna ei kuulanud

Kolmanda klassi poiss Märt on tundides rahutu ja püsimatu. Ta sehkendab ringi, unustab alailma midagi maha ja õpetaja on sunnitud e-kooli üha meeldetuletusi ja märkusi kirjutama. Poiss on terane, tõdeb klassijuhataja, aga hinded ei vasta kaugeltki tema võimetele. Lõpuks võtab sotsiaalpedagoog vanematega ühendust. „Meie töö on väikestviisi nagu mõistatuse lahendamine või pusle kokkupanek,“ kirjeldab ta. „Meil tuleb üles leida, kus on ahela nõrk lüli. Sageli peab proovima, kas töötab see, teine või kolmas meetod. Intuitsioonivälgatuse ajel küsin vanematelt, kas te oma last vahel kallistate ka.“ Ema ja isa vaatavad teineteisele otsa. “Me ütleme talle küll, et ta on tubli. Aga ei, ei kallista, meil pole see kunagi kombeks olnud. Pealegi ta tuleb koolist ja läheb ära oma tuppa.“ Tegelikult on vanematel mure ka, millest nad ei ole seni rääkinud. Märt pissib öösiti voodisse. Ja saab vanematelt iga kord pragada: ise suur poiss, aga teed püksi.

„Proovige oma poega vahel kallistada,“ soovitab sotsiaalpedagoog mõttesse vajudes.

„ Millal ma teda kallistan?“ küsib ema. „Püüan lihtsalt kinni, kui ta ringi jookseb, ja kallistan teda?“

“Jah, miks mitte. Proovige, vaadake, mis juhtub.”

Kolm nädalat hiljem on ema sotsiaalpedagoogi kabinetis tagasi. Ta räägib hämmeldunult, et proovis nõuannet jälgida ja hakkas Märti kallistama. Lihtsalt niisama.

„Ma ei tea, mis on toimunud, ta räägib minuga, tuleb ise minu juurde ja kallistab mind, ja ta ei pissi enam alla!“

Lapse emotsionaalne puudus oli lihtsalt nii suur olnud.
... jätkub järgmises kommentaaris.

Laps Eestis ütles ...

/.../
Me ei näita tundeid

Kirja said pandud vaid mõned lood paljudest, mida räägiti Tartu ülikooli eetikakeskuses Hea Kooli liikumise raames korraldatud sotsiaalpedagoogide vestlusringis./.../

Meie lapsed vaatavad filme ja sarju, milles teatud mõttes mudeldatakse perekonna omavahelist suhtlemist lääne kultuuriruumis. Küllap ka mõnevõrra idealiseeritult, aga siiski – neis filmides ja sarjades vanemad kallistavad oma lapsi.

„I love you!“ - „Ma armastan sind!“ ütlevad nad, kui lapsel on kõik hästi, ja ütlevad ka siis, kui tal parasjagu ei lähe nii hästi. Ja meie pealekasvav põlvkond ei suuda mõista, miks minu ema ja isa mind ei kallista. Miks nad ei ütle, et nad mind armastavad? Sellele küsimusele on ilmselt ainult üks seletus: järelikult mu ema/isa ei armasta mind...

/.../
„Kallistamine, tunnustamine ja hea sõna ei olnud nõukogude ajal kombeks ja selle mälestusega kusagil teadvuse tagasopis kasvatavad ka paljud praegused lapsevanemad oma lapsi,“ ütleb üks vestlusringis osalenud sotsiaalpedagoog. „Kasvatamiseks kasutatakse pigem kriitikat, mis on tegelikult hävitav jõud. Või öeldakse lihtsalt „tubli“, ja sinnapaika see jääbki. Nagu koerale. Aga laps vajab oma vanemate armastavat peegeldust: mis mu käitumises minu ema ja isa rõõmustab või kurvastab?“

Kui te ei taha oma lapsele öelda, et te teda armastate, võib ju öelda ka teisiti. Sa oled mulle väga kallis. Sa oled minu varandus ja mu silmatera! „Aga vähemasti korra võiks lapsele seletada, et nende väljendite taga on seesama „ma-armastan-sind“,“ soovitavad sotsiaalpedagoogid.
/.../