Toetusest

Ühel vihmasel päeval polnud paremat tegemist kui vaadata pojaga ETV-st Mulgimaa krõpsukuninga doksaadet (ma selle mehe nime ei tea ja polegi oluline, see mees, kes neid peedi ja hapukapsa krõpse teeb, oleme maitsnud ja mina hindan seda väga kõrgelt). Pärast ma tõin mõne punkti sellest loost välja. Et edu ei tule vahel kergelt – see mees pidi aasta aega ilma palgata päevad läbi tööd tegema ja tema maised vajadused kattis sel ajal ilmselt pigem keegi teine. Selle jätsin ütlemata, et kui teised seda toodet ei hinda, siis jääbki edu tulemata, raba palju tahes. Ja et toetava naise roll on hindamatu väärtusega mistahes eluolukorras. See annab mehele jõu. Krõpsukuningas rääkis, kuidas tema sõbrad alul juurviljakrõpsude tootmise mõtte üle ainult nalja viskasid, aga naine ja naise pere uskus temasse. Filmis see naine oli oma mehe üle väga uhke ja seda oli nii ilus vaadata. Väga oluline, et keegi toetaks. Siis võivad suured asjad teoks saada.

Igapäevaelus ma püüan lastele pidevalt nähtavaks teha, kui oluline on inimlik toetus. Ma tänan nende isa igasugu väikeste asjade eest, mis ta meie heaks teeb. Küsib, kas meil on poest midagi vaja või jagab mõne infokillu. Isegi, kui ma parajasti seda toetust ei vaja, siis ma tänan selle hoolimise eest, et ta meie peale mõtles ja oli valmis midagi meie heaolu tõstmiseks tegema. Vahel pärast segasemat päeva õhtuses tagasivaates räägin ühele või teisele lapsele, milline isa ja ema toetus selle toreda päeva või sündmuse võimalikuks tegi. Ennast pole meie kultuuris väga lubatud kiita, niisiis kiidan pigem teist. Ja lapsi ka: aitäh sinu panuse eest meie ühises ürituses, mis see konkreetne asi ka poleks (viisid kotid autosse, ootasid kannatlikult, kuni mina valmis sain vms). Enda järelt koristamine on loomulik, kuid mitte enesestmõistetav, saab teisiti ka ja minu meelest on põhjust tänada ka selle eest, kui asjad toimivad ja igaüks täidab oma osa. Ei ole liiga väikest asja, mille eest tänada. Iga päev ikka seitse asja võiks leida. See aitab endal hoida pilti ees, kui palju toetust meie elus on ja mis kõik tänu sellele võimalikuks saab. Kui mu elus on miskit valesti, siis esimene asi on hakata tänama kõiki kõige eest, mis on hästi. Tänutunne hoiab headele võimalustele ukse lahti.

Kuigi ma ei taha sellest mõelda ega kirjutada, siis ma ei taju meie praegust maailma ja ühiskonnakorraldust suures plaanis väga toetavana. Toetus on kogukonna sees, sõprade vahel, peres. Väljastpoolt "omasid" võib tulla erinevaid asju ja pigem lõikab see sisse nõrgematele, tähelepanematutele, neile, kes on ilma toetuseta. Ma arvan, et oluline on ümbritseda ennast heade inimeste toetusega ja olla ise toetav inimene teistele. (Mina püüan kehvade inimeste jaoks muutuda nähtamatuks. Oeh. Nüüd ma ütlesin, et mõned inimesed ongi kehvad, tahtnuks öelda seda, et häda tuleb pigem rumaluse ja kurjuse valikute kaudu ja seda on meis kõigis. Seda on meis ja meie ümber nii palju, et vahel häid valikuid ei näegi.) Teisalt ma arvan, et vähe toetust ja hoolimist panebki inimesed kehvasid hoolimatuid valikuid tegema ja selle all kannatavad kõik.

Toetuseta naise elu võib olla räbal. Me oleme lastega millalgi vaadanud „Hüljatuid” ja „Mamma Mia” filmi. Rääkisime „Hüljatute” Cosette’i loost, kuidas tema ema armus mehesse, kes lapseuudist kuuldes jalga lasi ja mis temast pärast sai. See on Eesti elus ka kui mitte tavaline, siis liiga sage ometi. Ma rääkisin oma naistuttavatest ja sellest, missuguses olukorras nemad on pidanud oma lapsi kasvatama. Meestuttavatest, kes neid olukordi põhjustavad, ei rääkinud. (Ka mitte sellest, kuidas naised ise põhjustavad oma halbu olukordi.) See oli filmis niigi selgelt välja toodud, et võib minna ka väga kehvasti. Väga väga oluline on teadvustada oma valikuid ja märgata maailma enda ümber. Siis on tänu kõige toetuse eest ju enesestmõistetav.

Toetust ja parimaid valikuid meile kõigile!

Hiljem lisatud: samal teemal Tiia Kõnnusaar Õhtulehes (koopia tekstist kommentaaris).

TJT