Naise väärtus

Seekord algas tütre koolivaheaeg suure teatriskäiguga: käisime vaatamas „Pööriöö und”, „Viiuldajat katusel” ja „Armastusega ei tehta nalja", vahele veel Estonia balletitantsijate „Pööningtants”. Esimesed kolm on suured klassikalised tükid, hea meel oli neid tütrele tutvustada ja ise ka osa saada. Kõik saalid olid välja müüdud, eks nad igaüks omas vallas head ju olegi.

„Pööriöö uni” on Shakespeare’i järgi Mendelssohni muusikaga NO-teatri tükk ERSO ja Ellerheina toel. „Armastusega ei tehta nalja” on Lembit Petersoni lavastatud Pedro Calderóni komöödia Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturientide esituses (imeilusad klassikalised kostüümid, suurepärane liikumine, tore muusika). „Viiuldaja” on vana hea „Viiuldaja”. „Pööningtants” on noorte balletitantsijate lavastuskatsetused.

Mulle meeldis tütrele tänapäeva maailmale vahelduseks pakkuda 400 a tagust ajalugu, vanu kombeid ja suhtumisi – hispaania aumõiste on tase omaette. Ma olen tükk aega juurelnud, kuidas edastada tütrele sõnumit, et noor naine on midagi väga imelist ja väärtuslikku. Meie aeg ei soosi selle arusaama tekkimist, mõnigi reklaam töötab inimilu labastades ja madaldades otse vastu. Nüüd siis palusin klassikutelt abi, kõik need kolm sõna kasutavat lavastust keskenduvad ühel või teisel moel naise rolli ja väärtuse teemadele (saja aasta tagune olukord juudi kogukonnas selles plaanis muidugi enam nii palju rõõmu ei paku). Tütrele meeldis ja ise jäin ka väga rahule. Nautisin klassikalist värssi ja klassikute suurepäraseid tõlkeid, muusikat, esitusi.

Hiljem lisatud. Märkan, et Theatrum annab ka kaks lisaetendust, "Armastusega ei tehta nalja" saab vaadata ka 16. ja 20. juunil. Soovitan. VHK lõpetajad on armsad ja tublid, tükk suurepärane ja esitajaile igati võimetekohane.