Varsti...

Kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et ma pean selle ikka ära tegema. Uue blogi. Nii hädasti on vaja kõigele ilmale teada anda, mida ma asjadest arvan ja mida ma küla peal jälle kuulnud olen. Ja kui mugav on, kui mu tuttavad on mu elu ja mõtetega kursis, nii et kohtudes ei pea silpigi raiskama tühja jutu peale, vaid saab kõnelda asjast, otse ja keerutamata ja sügavuti, südamest südamesse. Just sellist elu ma tahan. Ja vist ka pajatada. Ja see hea asi, et siis ma ei pea enam mõtlema, kuidas oma vapustavaid mõtteid laste teemaga siduda, sest see uus blogi ei ole kindlasti laste teemaga üldse seotud.

Uue blogi mõte on juba mõnda aega idanenud. Nimigi vist valmis vaadatud, aga esiti nagu pelgan seda teatavaks teha, et äkki on lapsik või liiga romantiline (mittemoekas), äkki tuleb mõni parem nimi või. Ega ma oma laste nimesidki võõrale ei taha öelda, liiga isiklik. Parem kirjutan enne sisu valmis ja vaatan siis n-ö õunte pealt.

Ja ma ise ka tahan uut blogijaidentiteeti, see vana oligi kangesti ära tüüdanud. Umbes nagu Pipil, kes loendas seitsekümmend seitse, seitsekümmend kaheksa, seitsekümmend üheksa, seitsekümmend kümme, seitsekümmend üksteist ja nii edasi kuni seitsekümmend seitsmeteistkümneni välja, nentides siis, et oh kui seitsmekümneseks mu keel kuivas. Ma kannatasin siin blogis sellesama seitsmekümneseks kuivamise sündroomi all, et ammu oleks aeg lõpetada ja uut alustada, aga ikka veel venitan seda juttu nagu vana kummipaela. Ja võib juhtuda, et mõni jutt tuleb kunagi veel, kui nii hädasti on vaja.

Seniks... sirelid õitsevad, mereäärsemais paigus ka toomingad ja õunapuud ja tulbid. Uute kohtumisteni uutel ja vanadel radadel.

TJT