Lumekajaka blogi

Ma arvasin, et see lapse ja Eesti teemaline blogi on nüüd valmis, aga paistab, et mõni mõttekribal vahel veel tuleb ja saab ka siia kirja. Kuni on Eestit ja lapsi ja muutusi, võib tulla ka uusi mõtteid. Enamik minu mõtteid on ikka mõnda aega juba mujal. Ja märkan, et soovin neid ikka vormistada ja jagada. Seepärast tegin nende teiste mõtete jaoks uue blogi: Lumekajaka blogi.

Lumekajakas tuleb lumeliblikast ja merikajakast. Mõlemad, nii lumeliblikas kui merikajakas on minu osad, kõikide inimeste osad, sest me oleme üks. Kui Jung jagas mehe ja naise arhetüüpe, jäi tal hulk vajalikku inimest kirjeldavat infot lihtsalt üle. Nii see ikka juhtub, kui üritad midagi määratleda. Määratlematut on lihtsalt kordades enam kui seda, mis inimese võimuses määratleda. Ja mind huvitavad pigem need inimeseks, naiseks olemise äärealad või nurgatagused kui mahtumine klassikalistesse perenaise, kuninganna, tütarlapse ja armukese arhetüüpide raamistutesse. Neid nurgataguseid ma selles blogis uurida tahangi. Ja jagada inspiratsiooni, mida olen ise teiste kaudu saanud.

Lumeliblikas esindab lõputut ainukordset ilu, mis kaob hetkega ja sünnib üha uuesti siin, seal ja igal pool, et jälle kaduda, et uuel kujul uuesti sündida kusagil mujal. Merikajakas on üks teine mütoloogiline tiivuline olend. Pärast Richard Bachi "Jonathan Livingstone Merikajaka" lugemist ei ole kajakad minu jaoks enam need, kes varem. Nad on endiselt kajakad, aga samal ajal ka palju enamat. Mõni tekst muudab tervet maailmatunnetust (vt ) ja loob uusi igatsusi ja uusi horisonte. 

Kirjutades loon ma ise end uueks ja endaga koos tervet maailma. Lugeja teeb sedasama teisel pool teksti. Märkame maailma ja muutumist!

Rõõmsa sisuka kohtumiseni siin ja seal!