Heast ja kurjast

Täna me rääkisime maailma kurjusest ja maailma headusest. Pojal oli hilisem kooliminek, aga ta ärkas tavalisel ajal ja tavalisel ajal oli ka hommikusöök valmis, sest tütar läks ikka esimeseks tunniks. Nii meil siis jäi aega üle. Selline mõnus laisk hommik päikese ja väikse linnulauluga.

Mul on sellisteks puhkudeks käsitööd valmis pandud. Täna nt parandasin ühte väikest seljakotti, mille õmblus oli lahti tulnud ja kuulasin, mida poeg elust arvab. Ja rääkisin, mida ma teadsin Stalinist ja ema Teresast. Et nii palju kurjust ja nii palju headust on maailmas olemas, inimeste sees. Ja et me ise valime iga päev iga oma teoga, mida me maailma juurde toome.

Käsitöö maailma parandavast toimest on pikemalt ja põhjalikult juttu siin. 

Ja siis ma mõtlesin, et võib-olla on see iganenud kasvatusviis kõnelda ja mõelda heast ja kurjast, kui meil võiks olla hoopis duaalsuse ületamine päevakorral. Aga kuidas see veel praktikas peaks välja nägema...

Hiljem lisatud (mis teha, kui vastus vahel viibib ja kõigepealt on vaja esitada küsimus). Siis mulle meenus, kuidas ma kunagi ammu nägin oma laste waldorflasteaias, kuidas üks laps viskas palli vastu lampi. Minu peas käivitus juba kasvatuslik näägutus, aga õpetaja jäi täiesti rahulikuks, sisemiselt ka (see on igapäevase teadliku enesejälgimise ja treeningu tagajärg). Vaatles koos lapsega olukorda. Hinnanguvabalt. Karistust ei järgnenud. Kõik oli niigi selge. Ja rahu maa peal ja inimeste südames.

Ma hoian seda kallist mälestust ja püüan seda elustada iga päev, iga tund.

Veel hiljem lisatud. Täna jõudis minuni teadmine, et selle lihtsa vaatlemise ja mõistmise aktiga ongi n-ö karmaseadused kustutatud, vähemalt mis puudutab teo ja tagajärge seost karistuse mõttes. Lihtsalt vaatled oma tegu, mõistad tagajärgi ilma süütundeta ja karistusi pole. Me oleme vabad. Täna on üks lõpmata õnnelik päev.

 

TJT