Mõni aeg tagasi andis poeg teada, et ta sooviks, et temast selles blogis ei kirjutataks. Eks ma olen ju üldiselt proovinud teiste inimeste kohta võimalikult delikaatselt kirjutada, sest arusaadav, et inimene ei soovi, et tema kohta midagi väga isiklikku avalikus ruumis üleval seisaks. Aga nüüd nagu on sedagi liiga palju. Algusest peale olen pidanud leppima ka sellele piiranguga, et laste isa soovib samuti oma privaatsust hoida. Seetõttu on jäänud kajastamata peagu kõik see, mida ta laste heaks on teinud.
Viimasel ajal olen juurelnud selle üle, mida selle blogiga
peale hakata. Kas lõpetada ära või hoida mingite täitematerjalidega hingitsemas.
Ja mis mõte sellel oleks? Mulle tundub, et asi hakkab ammenduma.
Olen nüüd suure osa oma vanu võlgu likvideerinud ja üles
riputanud tekste, millest olen arvanud, et ka need võiks siin olla. Puudu on
veel Steineri 12 meele arendamise teema, mida õigel ajal üles ei pannud ja
pärast enam ei olnud seda õiget tunnet*. Praegu tundub, et suurelt jaolt on kõik
üles kirjutatud ja blogi nagu valmis. Minu algses mõttes oleks võinud seda blogi
kirjutada mitu inimest, nii oleks olnud rohkem vaatenurki, aga vaid
üksikud tekstid on teistelt.
Kümne aasta jooksul on kirjutatud ligi 700 postitust, avaldatud üle 600. Stabiilselt on olnud ka lugejaid paarikümnest paarisaja kontaktini päevas (viimast ainult vahel harva, kui mõne loo link on ilmselt kuhugi üles riputatud). Vahel olen mõelnud, et kustkaudu Sa, armas inimene, siia sattusid? Mis Sulle huvi pakuks? Aga ma pole tahtnud küsida, sest siis tekiks justkui kohustus kellegi ootustele vastata. Nii ma olen jaganud oma väikesi äratundmisi ja avastusi lihtsalt enese väljendamise rõõmust.
Kümne aasta jooksul on kirjutatud ligi 700 postitust, avaldatud üle 600. Stabiilselt on olnud ka lugejaid paarikümnest paarisaja kontaktini päevas (viimast ainult vahel harva, kui mõne loo link on ilmselt kuhugi üles riputatud). Vahel olen mõelnud, et kustkaudu Sa, armas inimene, siia sattusid? Mis Sulle huvi pakuks? Aga ma pole tahtnud küsida, sest siis tekiks justkui kohustus kellegi ootustele vastata. Nii ma olen jaganud oma väikesi äratundmisi ja avastusi lihtsalt enese väljendamise rõõmust.
Nüüd otsustasin, et panen siia lõppu üles küsimuse kõigile lugejatele: mida
Sinu arvates võiks selles blogis veel kajastada? Kui tuleb teema, millega ma
haakun, siis võimalik, et tuleb ka see postitus.
Ja kui ei tule, siis
aitäh olemast ja kaasa mõtlemast ja head teed meile kõigile!
* Hiljem lisatud. Huviline saab kolmapäeval, 30.03.16 kl 18 kuulata Liivi Luhtaru meelte loengut Tallinna Vabas Waldorfkoolis Tuulemaa 12, vt infot Kohtumiste Ruumi lehelt.
** Veel hiljem lisatud. Kuivõrd ka kuu aega hiljem on ikka blogis käijaid igapäevaselt üle 20, siis ma võibla panen siia edaspidigi midagi vahel kirja. Kui tuleb mõni selline mõte, mida siin juba varemast kirjas pole.
* Hiljem lisatud. Huviline saab kolmapäeval, 30.03.16 kl 18 kuulata Liivi Luhtaru meelte loengut Tallinna Vabas Waldorfkoolis Tuulemaa 12, vt infot Kohtumiste Ruumi lehelt.
** Veel hiljem lisatud. Kuivõrd ka kuu aega hiljem on ikka blogis käijaid igapäevaselt üle 20, siis ma võibla panen siia edaspidigi midagi vahel kirja. Kui tuleb mõni selline mõte, mida siin juba varemast kirjas pole.
TJT
4 kommentaari:
Ma lihtsalt annan märku, et olen endiselt sul blogi lugeja, juba väga kaua aega. Mulle meeldib su stiil, su mõtted. Isegi kui alati just samamoodi ei arvagi. Saan ka aru omamoodi kriisist. Ise "hingitsen" veel peamiselt laste vanavanemate pärast edasi. Eks nad ikka kurda, kui vähe ma postitan. Aga lapsed on juba nii suured. Varsti elavad oma elu. Ei tea, kas keegi on statistikat teinud, millal täpselt need kriisid blogijatele saabuvad. Umbes 8-10 aasta pärast :D Edu sulle, ükskõik mida ka otsustad!
Aitäh, Killuke! Mulle meeldis Sinu raamat ka.
Mina kohati ei saa enam aru, mida ma millestki arvan ega viitsi seda ka ära sortida. Ükskord saavad blogid võibla lihtsalt valmis ja pole enam midagi uut lisada?
Oma muredest ja soovidest ja nägemustest, ka laiemalt, võiks ikka kirjutada. Võib olla, siis veidi abstraktsemalt anonüümsemalt kui mõnele "asjassepuutuvale ei meeldi. Endal kergem ja teistel ka ehk soodustab silmaringi avardumist või isegi empaatia võime kasvamist.
Jõudu!
Anonüümne lugeja
Aitäh.
Ma olen kuidagi jõudnud sellesse äratundmisse, et ma ei oska enam kirjutada. Nii palju tõkkeid on ees. Ise seadsin, vähemalt mõned. Ma ei taha kirjutada negatiivsust siia ilma juurde, seepärast olen püüdnud probleemid enne endas ära lahendada ja siis alles need siia rahvale lugemiseks välja panna. Aga nüüd ma ei oska neid asju enam endas sirgu elada.
Ennast kergeks kirjutada on hea mõte ja soovitan kõigile, aga neid enda kergendamise tekste ei peaks teistele lugemiseks välja panema, sest seal on see raskus ja ebapuhtus sees. Ma kirjutan endast selliseid mõtteid välja küll, kuid need pole kellelegi lugemiseks, vaid ainult enda torude puhastus. Kui ma soovin ennast ja maailma enda ümber puhtamaks saada, siis ma panen välja tekstid, kus see kergus mingil määral juba on. Eks seal ole muidugi muud ka. See algne raskus jääb ridade vahele ikka alles, loodetavasti puhastatuna määrani, et teised seda kandma ei peaks.
Postita kommentaar