Krooniliselt magamata ööd on klassikaline emade vaevus, mille all mina vanasti arvasin, et ei peagi kannatama, sest kaisus magasid meie väikelapsed rahulikult ega pidanud oma vajadustest nutuga märku andma, sest ma märkasin neid ka läbi une. Aga võta näpust, see tüüpiline emade vaevus sai mind hilinemisega ikka kätte. Nüüd, mil nad on keskmiselt varateismelised.
Alatihti magamamineku ajal selgub, et on vaja tegelda
mitmesuguste emotsionaalsete teemadega. Vahel paar tundi. Tegelemata jätta tunduks
veel hullem. Ja tõusta on vaja ikka vara, et hommikusöök valmis panna. Ma tahan
üldiselt hommikul esimese aja endale võtta. Nii neid unetunde puudu jääbki. Ma olen
uimane ja väsinud, nii tänagi näib.
Aga lastel on ilmselt veel raskem, sest nemad veedavad mh
terve päeva mürarohkes keskkonnas rohkete inimeste keskel. Sellel pildil on
palju asju valesti ja kuidas ma ka ei pingutaks, ma ei näe, kuidas seda
harmooniliselt toimima saab. (Nii. Mina pean ka vajalikuks pingutada, et asju lahendada, märkan!) Olen proovinud absurdselt varasel kellaajal
magamaminekuga alustada, aga nad ju ei lähe ja olukorrad ilmnevad ikka
hilisemal tunnil. Mina teoreetiliselt võiks ju varem magama minna, aga
praktiliselt on siis tagajärjed kehvemad. Meil kõigil siin ühiskonnas oleks
vaja rohkem puhata ja olla, mitte nii palju teha ja pingutada.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar