Kehalise kasvatuse õpetaja lahti. Väidetavalt selle pärast,
et keegi lapsevanem oli kaevanud tema peale. Et õpetaja kasutab vanamoodsaid
meetodeid, mõõtes õpilaste võimekust ja pannes hindeid (hüppenööriga hüpatud) kordade
ja sekundite ja sentimeetrite järgi.
Lastele ta meeldis väga, sest ta on tähelepanelik, hooliv ja
väga armas inimene. Eriti meeldis õpetaja selle pärast, et ta andis igale
lapsele individuaalse normi. Kui üldine viienorm oli mõne lapse jaoks
lootusetult kaugel, siis ta alandas selle lapse jaoks normi ligipääsetavaks, nii et kõigil oli motivatsiooni pingutada ja hea meel kehalise kasvatuse tundides osaleda (või peagu kõigil, kellelgi ilmselt oli ikka probleem, et selline ebaproportsionaalne lahendus võimalikuks osutus). Õpetaja alandas
normi. Lastesse suhtus armastusega.
Meie lastel pole sentimeetrite ega kordade arvuga probleemi.
Uurisin oma tütrelt, kuidas see tema jaoks on. Teda just motiveerib pingutama
see, kas ta saab ühest oma sõbrannast parema tulemuse või mitte, sellisel juhul
on sekundikümnendikel otsustav tähtsus. Sõbrannast parem olla tahtmine pole
küll parim asi isiksuse arengu poolest, aga kui selle juures mängitakse
läbini ausat mängu ja jäädakse igal juhul sõpradeks, nagu ma nende tüdrukute
puhul usun, siis pole katki ka midagi. Probleemid on ikka mujal. Seal, kus
mingite eeskirjade või juhtnööride või kaebuste pärast unustatakse ära
inimlikkus ja vorm saab tähtsamaks kui sisu.
Nüüd pühib üks kena noor inimene Eestimaa tolmu jalgadelt ja läheb võõrsile tööd ja õnne
otsima. Minul on selle pärast väga valus
ja kurb.
Kust küll meie oma õnne üles leiame?
Hiljem lisatud. Kahtlemata on see siin ühepoolne info. Täiesti kõrvalisena lisan konteksti mõttes loo, mille kuulsin mujalt. Ühes kehalise kasvatuse tunnis kõnnib üks poiss lihtsalt ümisedes ringi, ei pea vajalikuks osaleda, tegemist on mõjuka ja võimeka ja teisi kaasatõmbava noorega. Ja ega õpetaja väga ei tohi vist sundida ka. Kas me just sellist kooli tahtsime... Ja kuidas me sellise maailma oleme loonud?
Kust küll meie oma õnne üles leiame?
Hiljem lisatud. Kahtlemata on see siin ühepoolne info. Täiesti kõrvalisena lisan konteksti mõttes loo, mille kuulsin mujalt. Ühes kehalise kasvatuse tunnis kõnnib üks poiss lihtsalt ümisedes ringi, ei pea vajalikuks osaleda, tegemist on mõjuka ja võimeka ja teisi kaasatõmbava noorega. Ja ega õpetaja väga ei tohi vist sundida ka. Kas me just sellist kooli tahtsime... Ja kuidas me sellise maailma oleme loonud?
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar