Koolitants

Käisime Koolitantsul laste-, vaba- ja eesti tantsude finaaletendusel. Tore laste tantsuüritus. Äratas mõtteid ja tundeid.

Vabatantsude poole peal märkasin end mõttes blogi kirjutamas, pealkirja panin ka ära: „Koolitants ja depressioon”. Järjest mitu vabatantsu oli minu meelest masendava sisuga. Eks teismeiga muidugi ole kole ka, enda elust mäletan, et mulle tollal üldse see keskkond ega minu võimalikud perspektiivid selles ei meeldinud. Väga abitu ja masendav aeg, samas teadmisega, et kuidagi tuleb end sinna ära paigutada. Ma ei kujuta ette, mis nende noorte põhiline masenduse teema oli, aga raske tundus. Ja see, et kas see on ikka nende endi masendus või pigem nende juhendajate ja koreograafide oma? Ja siis lisandus mõte, et kas nad tantsivad seda emotsionaalset raskust endast välja või vastupidi, kutsuvad masendust loitsides ligi? Tantsu harjutatakse ju kaua aega, otsitakse väljendusvahendeid, proovitakse üht ja teist, vähemalt vabatantsus. Kas see loob neid rõõmsamaks ja tasakaalukamaks või lootusetumaks ja heitunumaks? Mul endal käis vahepeal peast läbi, et nii me oma depressiivseid kultuuriinimesi maast madalast harjutamegi. 

Depressiivsus on ju kuidagi intelligentsem olemise viis kui rõõm? (Pole minu seisukoht, aga midagi sellist olen nö kultuursematelt inimestelt kuulnud.) Üks tants nt oli narko teemal, atraktiivselt liikuv noormees puhkis valget pulbrit. Seltsiks kaks atraktiivset neidu ja lõpus tugev aplaus publikult. Sellele järgnev naljateemaline – vabateema rõõmsameelseim – tants sellise intensiivsuseni ei küündinud (mulle tundus nali olevat pigem äravajuva peputäienduse teemal).

Meil vist on mingeid stamparusaamu, et sportlased on alatihti haiged ja vigastatud ja kultuuriinimesed valutavad oma südant maailma pärast ja õige kunst käibki kuidagi valutamisega. Mulle ei meeldi neist arusaamadest eriti kumbki. Ma valiks kuntsi teemaks pigem ilu läbi maailma kaunimaks loomise, enda tasakaalustamise (valu on tegelikult seal alguses paratamatult olemas: ettekujutuses ikkagi maailm on kole ja vaja kaunimaks luua ja ennast tasakaalustada, et seda valu taluda). Ega üle oma varju ikka ei hüppa.

Osa vabateemalisi tantse meeldis mulle väga. Sellised Pepeljajevi sissetoodud stiili arendused need eestlaste omad suurelt jaolt (žürii näis ka hästi sellise suunitlusega olevat - kas teistsugused tantsud ei pääse läbi tiheda sõela lõppvõistlusele?). Venelastel on täitsa teine stiil, juhinduvad klassikalisematest tantsustiilidest (ja justkui lähemal minu ideaalidele). Aga vähemalt kogu tantsuetendusel ei mingit alaealiste Lolita-värki, mis minule vastumeelt. Kas ma muidu oleks neutraalsem, aga kui omal tütar kasvamas, siis sellist eeskuju pigem ei tahaks talle pakkuda – tuleb kergesti jama kaela, kahtlustan. Ma eelistan näha naist muul viisil kui seksiobjektina. Ja need eeskujud olid kindlasti inimlikult sisukamad. Selles mõttes kindlasti hea etendus – kõigi ligi kolme tunniga ette kantud 33 tantsu poolest.

Lastetantsud olid lihtsalt armsad ja inspireerivad. Põhiliselt sellega, et lapsed on armsad.

Etenduse lõpetanud Eesti teemalised tantsud olid keskeltläbi rõõmsad ja humoorikad ja meeldisid mulle kõige rohkem. Põhiteemaks näis eestlusega seoses olevat töö. Üks tants oli kirjanduse teemadel (mõnus humoorikas mehine tants suurte poiste esituses), üks laulust, üks kasutas lihtsalt Eesti teemalist muusikat, ju siis pidi kirjeldama olemise viisi või midagi (taas suht depressiivne).

Aga ikka tasub minna ja telekast vaadata ja aitäh korraldamast!

TJT