laupäev, 23. märts 2013

Tipust ja täpist


Meie lastel on selle ühe asjaga vedanud, et paistab, et neil on juba üsna õrnas eas õnne tegelda hobidega, mille nad ise on valinud ja mis neid nende teel tõesti hästi toetavad – poeg tegeleb džuudo ja tütar viiulimänguga. Oma alaga tegelemine aitab neil nende tugevaid omadusi arendada ja nõrgemaid kohti järele aidata. Laste puhul on ju nii palju õnnest kinni. Mina nt ei viitsiks sellesse suuremat panustada, et istuda autoga tipptunniummikutes, sest džuudomajja oleks meilt bussidega väga tülikas ja aeganõudev minna. Aga õnneks on pojal isa olemas, kes selle viimise-toomise töö ära teeb. (Ja õhtuti võtteid harjutab või temaga jaapani keelt õpib – ikka toreduse pärast.) Ja tütar poleks võib-olla niisama muusikakooli sisse saanud (pooled lapsed ei saanud, kõik lihtsalt ei mahu), aga õnneks oli tal isa, kes korraldas talle mõned ettevalmistavad tunnid kooli muusikaõpetaja juures, kes talle vajalikud asjad selgeks õpetas. Mina poleks selle ettevalmistuse peale lihtsalt tulnud (oleksin lapse lihtsalt katsetele viinud ja vaadanud, mis saab). Õnneks on neil üks ettenägelikum ja põhjalikum lapsevanem ka olemas.


Tütrega tuli jutuks, et ei tea, kas pojast tuleb tippsportlane, kui talle nii hirmsasti meeldib džuudot teha. Ma arvasin, et sport on tore asi, aga veidi kahtlane, kas ma toetaksin tema valikut saada tippsportlaseks. Mingite mööndustega jah, toetaksin. Kui ta ise selle valib. Aga ma ei hakka küll omalt poolt midagi selle valiku toetamiseks tegema (minu isa kunagi püüdis mind innustada treenima võitudele mõeldes: sest mõtle, võib-olla on see kunagi olümpiaala ja sa saad ka olümpial võistelda; mõtlesin, et see oleks ju tore küll, aga võistlemine mulle tegelikult ei meeldinud, lihtsalt trenni teha meeldis). Ausalt öelda ma lausa kardan tänapäevast tippsporti. Kas seal ausate võtetega on üldse võimalik edukas olla? Ja ise ausana teiste käest kaela saada pole ka päris see, millest unistada. See, mis spordi teemadel minu kõrva on puutunud, ei tundu üldse ahvatlev: äärmuslik enesepiitsutamine kahtlaste eesmärkide nimel, vigastused, pidevad rahaprobleemid ning kõige krooniks meedia ja netikommentaatorite lakkamatu sõim, kui miski peaks ebaõnnestuma (enamik sportlasi ju ei võida). Ebatervislik, isegi ohtlik. 

Muusikaga on tegelikult sama lugu. Need vähesed muusikainimesed, keda mul on õnne tunda, muusikuelu just lausa ei kiida. Nad armastavad muusikat, aga mitte neid intriige ja pingeid, mis nt raha teemasid saadavad. Nojah, aga need on ka tegevmuusiku ametist lahkunud inimesed, kes on terviklikuma elu soovist valinud leebema tegevusala, mis kaudsemalt muusikaga seotud. Mulle ei tundu üldse hea mõte ka tippmuusikuks saada. Nii ma ka tütrele ütlesin. Et tore, et sa õpid pilli mängima ja võid kuskil hobiorkestris sõpradega koos mängida ja õnnelik olla. Muusikat kuulata on tore, muusikat teha on minu ettekujutuses imeline. Ja tütar lisas, et ta tahab oma lapselastele ka mängida. Võib-olla on ka tema tulevane erialavalik kaudselt muusikaga seotud. Igatahes on mu sellise hoiaku boonuseks, et ma ei sunni last viiulimängu nimel millestki loobuma ega iga päev kaks tundi harjutama, vaid ainult veerand tundi. Sellest piisab tasakaalustatud arenguks täiesti. Viiuliõpetaja on ka rahul.

Isa kasvatas mind tippu jõudma. Ta arvas, et mingi alaga süvitsi ja pühendunult tegeldes peaks Eestis mõne ajaga jõudma kümne parema hulka (sellel kitsamal alal siis) ja see ongi märk, et asja on hästi tehtud. Elu on mõttekalt elatud. Nii, ja mida mina selle õpetusega tegin? Vaevalt küll, et ma nüüd kümne kõige tublima koduema hulka kuulun (kuigi kriteeriume sobivalt sättides võiks selle kah võibla mingis udupeenes valdkonnas määratleda – mis sest, et praktilise elu taustal oleks see absurd) ja millegi muuga nagu ka ei hiilga. Nii palju on isa õpetusest külge jäänud, et ma teen oma väikseid toimetusi kirglikult. Ma kütan ahju perfektsionistlikult. Ja mõnda muud sinnakanti (aga tulemused on kahtlemata maitse asi ja sõltuvad vaatleja kriteeriumitest). Võib-olla ma kuulun kümne Eesti kõige kirglikuma ahjukütja hulka? Ainus kindel, et ma elan kõige sellisemat elu, mida ma endale tahaks ja olen antud hetkeks suutnud luua. Ja igavust pole karta, edenemise kohti jagub veel aastakümneteks. Et siis selles nagu meister? Oma elu elamises? (See on valdkond, kus mitte kellegi teisega võrrelda ei saa, sest kõik teised tahavadki midagi muud ja teevadki midagi muud. Nii et o jee, ma olengi tšempion. Parim. Kusjuures võistelda polnud vajagi.)

Ja mida ma ise oma lastele õpetan? Ära roni liiga kõrgele – puu otsa võid ronida nii kõrgele, et end veel turvaliselt tunned (iga peenemat ja kuivemat oksa tuleb enne järele katsuda) ja pärast ise alla oskad tulla, nii et oleks turvaline ja saaksid hakkama. Ära püüa ühiskonnaelu tippu? Sinna jõuda on raske, valus ja ohtlik. Ja tipus on üksildane, nagu ma ka arvan olevat näinud (teiste pealt muidugi). Leia endale mugav koht ja säti sinna keskemale. Mitte liiga keskele ka, seal on vaja hirmus palju teiste normide ja arvamustega arvestada. Ja mitte liiga serva peale, seal on raske enda vajaduste eest hoolt kanda. Sellisesse keskmiselt keskmisse kohta oleks hea end sisse seada, et oleks ruumi endaks jääda ja olla. Tee nii ja sa oled õnnelik?

Elada vaikset keskmikuelu? Mitte puutuda sellesse, mis toimub „tipus” või „keskel”? Mitte puutuda väljapoole oma valitud ringi? Mitte proovidagi selles „suures” maailmas läbi lüüa? Mõnikord Eestist lahkujate jutte kuulates-lugedes mulle tundub, et ma elan sise-eksiilis. Oma väikeses maailmas, mis on ülejäänud ühiskonnast ühelt poolt läbipaistvate klaasseintega eraldatud. Mina võin ühiskonda näha ja ühiskond mind pigem mitte. Ma ise olen need seinad ehitanud. Enda ümber ja enda sisse. Luues illusiooni, et nii on kergem, mugavam ja vähem valus.



Hiljem lisatud. Pärast selle kirjapanu puutus ette üks vana David Vseviovi kirjutis Postimehes, mille lõpuosas ta rääkis meie ja nende vastandumisest rahvuste kontekstis. Ja arvas, et erinevuste asemel võiks keskenduda ühisele inimlikule osale. See kõnetas, kuigi seekord mitte rahvuste kontekstis. Anonüümsed netikommentaatorid ja poliitikud ja paljud meediainimesed on mulle ikka tundunud „nende” hulka kuuluvat, minu ettekujuteldavas minu-maailmas neid pole. Minu jaoks on see paras tükk avardumist võtta need seinad vahelt maha (või piiluda alul paokil ukse vahelt) ja vaadata meid ühiselt inimkonna osana. Kasvamine usalduses ja väes, et miski ega keegi ei saa mulle haiget teha. Aga see on ilus mõte ja ma tänan selle eest.
 

TJT

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mul tekkis hoopis selline isiklik küsimus, et mis suhted teil oma laste isaga on - et minu mees asemel minu laste isa ja seda varasemates artikliteski?

Laps Eestis ütles ...

Jah, selliseid küsimusi ikka tekib ja ma ei kavatse neile kunagi vastata. Pole kellegi kõrvalise asi, mis kahe inimese, eriti veel mehe ja naise vahel on. Kui just tegemist pole kriminaalse olukorraga - ja ma kinnitan: muretsemiseks pole põhjust. Ma ei oska ühelgi muul viisil meie pere privaatsust kaitsta.

Aga ilusat elu Sulle ja kõike kaunist!

Anonüümne ütles ...

Lihtsalt mehe ja naise omavahelised suhted puudutavad väga otseselt nende laste elu ja arengut, mitte ainult tervislik toitumine jmt

Laps Eestis ütles ...

Jah, ma olen sellega päri. Mehe ja naise suhe on püha. Lapse ema ja isa omavahelised suhted on lapse arengus võibla see kõige olulisem asi. Aga kõige olulisem peaks jääma silmale varjatuks - vähemalt mina sellest turuplatsil ei räägi.

(Kas Sa oled kunagi internetikommentaare lugenud - milliseid järeldusi inimesed teevad... kas Sina sooviks, et kõiksugu inimesed hakkaks midagi arvama Sinu suhtest mõne olulise inimesega? Ja kuidas see veel lastele mõjub... jälgi mängu - oma eraelus. Iga suhtumine on energia, kõik mõjutab asjade kulgu ja mulle tundub, et turuplatsil on tunnete puhtana hoidmine veel raskem kui turvalises eraldatuses.)

Kõike kaunist Sulle üha ja üha! Hääd tervist ja õnne isiklikus elus!

Anonüümne ütles ...

Õnne Sullegi ja edu Sinu ettevõtmistes. Ma arvan, et Sinu blogi ei ole turuplats, vaid heade ja kasulike mõtete ja ideede vahetamise- levitamise asukoht.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh! Ilmselt turuplats pole kõige täpsem väljend, aga avalik blogi on siiski üsna avalik koht.

(See lisandus torkas veel meelde, et ega ma vist olegi kunagi kellegi kohta öelnud "minu poiss" või "minu mees". 15-aastasena vaatasin, kuidas veidi vanemad ja küpsemad tüdrukud neid sõnu kasutasid ja mulle ei meeldinud, tundus mingi võimu- ja omandimänguna. Ma otsustasin, et ise sedaviisi ei ütle - kuigi see muidugi ei tähenda, nagu ma suudaks võimu- ja omandimänge vältida. Aga ma vähemalt püüan. Praegu kõlab "minu mees" ka nagu "minu pastakas" - no ei kõla üldse kohe. Minu-sõna sobib minu ilmavaates kasutada hõlmatava objekti kohta ja inimesi hõlmata ma küll ei soovi. Inimene on olemuselt hõlmamatu avarus ja just sellisena ilus ja tõeline.)

Kaunist aega, sõbralik ookean või ääretu kosmos!

Anonüümne ütles ...

Mõtlesin seda omamiseasja nagu vist oli "Väikeses Printsis", et kui on oma või omaks tehtud-võetud, siis vastutan tema eest nagu enda eest.

Laps Eestis ütles ...

Jah, eks me kõik mõista maailma vastavalt oma vaatenurgale ja õppetükkidele. Mina oma vaatekohast ei saa seda sõnapaari sellises tähenduses kasutada, sest mul on see õppetükk veel läbimata.

Laps Eestis ütles ...

Väikese printsi loos tunnen suhte kontekstis samastumist pigem roosiga. Ja see samastus mulle ka ei meeldi - roos ei saa ju liikuda, tal minu arusaamise järgi puuduvad hingelised ja vaimsed võimed nagu taimedel ikka. Pealegi ei saa ta liikuda. Seostub umbes nagu inimese eest hoolitsetaks viisil, et kõigepealt halvatakse käed-jalad ja siis pannakse pudi suhu ja viiakse süles pissile. See ka ei sobi.

"Väikeses printsis" see printsi ja roosi suhe oli ilus ja armas. Võib-olla see saab päriselus ka kuidagi nii olla, aga oma kogemuses kahe võrdse partneri vahel ei mäleta. Minu meelest on inimesed võimsad loojad, kes võiks teadlikult õppida ennast ja oma tegevuse tagajärgi tunnetama ja harmooniliselt koos tegutsema. Päris elus on see üks nipikas värk.