Liikumismeel ja tasakaalumeel

See on Heli Kudu ja Siiri Veensalu teise meeleõpetuse loengu kokkuvõte, esimese kaheksatunnise loengupäeva lükikokkuvõte on siin (elumeel ja kompimismeel). Ja meeleõpetusest üldisemalt on siin.

Meelte abil me kogeme maailma, sestap on nad üliolulised ja neid tasub arendada meeltele parajalt koormust andes. Tajuda saab seda, mille tajumiseks meil on meeled olemas ja piisavalt arenenud. Kehaga seotud alumiste meeltega (kompimis-, elu-, liikumis- ja tasakaalumeel) tajub inimene iseennast. Neid meeli arendades kujunevad kehalised võimed tunnetuslikeks võimeteks: võimeteks teist inimest kuulata, kõnelda ja mõista mõtteid ning teist inimest.

Liikumismeel on seotud tunnete ja astraalkehaga. Liikumismeel allub enda juhtmisele. Kõigepealt on mõte, siis võime seda teostada. Elundiks on lihaskond ja sümpaatiline närvisüsteem (e tahtele alluv osa närvisüsteemist, on ka tahtele allumatu osa). Kõrgematest meeltest viib liikumismeele areng sõnameele arenguni (ehk head liikumisvõimalused lapseeas viivad hiljem arenenud sõnameeleni).

Liikumismeele kaudu on meil ühendus oma kehaga. Tunneme oma piire, suudame oma keha millekski kasutada. See annab enese valitsemise tunde. Endaga kontaktis olles on alati võime võtta midagi uut. Astraalkeha on tundekeha. Kui seal on takistused, tundeblokid, ei õnnestu teha, mida tahaks.

Kui ujumine on hästi selge, muutuvad liigutused automaatseks, saab edasi liikuda minimaalselt pingutades. Ja nautides. Ja teadvustades. See annab kehasse kerguse, vabaduse ja rõõmu tunde. Liikumismeel ütleb: teen kerguse ja rõõmuga.

 

Kuulmismeele kaudu saab mõista asjade olemust. Võime mõista on seotud keha ülesehitusega. Kõnes täiuse saavutamiseks on vaja pöörduda tasakaalu ja liikumise poole. Ühendused tekivad ainult harjutades, laps peab saama ronida, hüpata jm. Iga normaalse lapse kehas on soov haarata uusi võimeid – nt ronida kivi otsa – kõik, mis silma all, sobib erinevaks kasutamiseks. Mõistev inimene julgustab last proovima. Ohu korral annab abi, aga ei keela ära!

Keelamine ei tee lapse südant rahulikuks – laps vajab endaga kontakti, ohtlikke asju tegevad lapsed pole endas. Segaduses laps pole ka endaga ühenduses: ta ei ole vaba (olukord on liiga suur kaos). Selline olek ei arenda last. Nad ei ole sellises olukorras õnnelikud, ja see läheb keharakkudesse sisse. Lapsel on õigus olla, nagu ta on – ka mittekeskmine. Lapse eesmärk on enda jõududest lähtuvalt haarata, täiskasvanu eesmärk on arendada endas tundlikkust lapse vajaduste suhtes. Käskida ei saa (käskimine ei toeta lapse arengut). Vahel on ka tormamine vajalik, selle kaudu saab seeditu (või ka seeditamatu?) välja lasta, muidu tekib sisemine pais, mis vallandub vägivallana.

Mida rohkem laps liigub, seda rohkem läheb impulsse ajju, aju areneb. Vabalt takistamatult liikudes arenevad lapse akadeemilised võimed. Täheõppimine liiga varases eas nõrgendab tulevast akadeemilist võimekust, sest kulutab jõudu mitteeakohasele tegevusele (see kahjustab inimese tervist elu teises pooles). Lihase liikudes järgneb pingutusele lõdvestus, sellest tekib hea soe tunne – see on seotud elumeelega. Lapsele on vaja ajendit ja ruumi liikumiseks. Väiksele lapsele on ajendiks vaimustunud täiskasvanu.

Häiritud liikumismeele korral on iseloomulik liiga nõrk lihastoonus, liiga lõdvestunud lihased või tönts liikumine, laps ei suuda vaikselt liikuda, raskused on joogi valamisel, ka kõnehäired (raske eristada KPT, GBD häälikuid) jms. Sellistele lastele meeldib monotoonne mäng, neid iseloomustab üksindustunne, kurbus, paistavad laisana.

Liiga tugeva lihastoonuse korral on häiritud peenmotoorika ja kognitiivsed õpivõimed. Liikumine pole sujuv, raskused kirjutamisel ja lugemisel, sest need põhinevad kehalisel osavusel.

Sageli võtab laps ise arengus järele, kui talle antakse võimalus teha oma harjutusi. Täiskasvanu ülesandeks on vaadata, et vahendid oleks kättesaadavad, keskkond tuleks lapse vajadustele vastu ja alati tuleks lähtuda suurest pildist, sellest tulenevalt leida tegutsemine.

Liikumismeelt arendavad:

• Vaba mäng, võimalus ise tegelda endast lähtudes. Lapsed teavad väga täpselt, mis neile hea on.
• Kordamine, kuni liigutus muutub automaatseks.
• Kõndimine on puhas teraapia. Hea, kui oleks matkaring, mida kord nädalas läbida (loodus on alati uus). Kõndimine pakub võimaluse rõõmu tunda keha liikumisest, siis tuleb impulsse. Hea eesmärk on see kindel rada läbi käia, mängupausidega ja võimalusega ringi vaadata.
• Ümbrus: et lapsel oleks poom, reha... erinevad toa asjad kasutada. Hea, kui poleks keelde takistuseks (et miski läheb mustaks või võib puruneda).
• Vaha, plastiliin, joonistamine, meisterdamine, märgviltimine jne
• Sõrmesalmid: mõte on ees, keha ühendab mõtte, viies selle füüsilise pildini. Koordinatsioon.
• Liikumisega luuletused.
• Eriti oluline on teada, et kõik täiskasvanu liigutused lähevad lapsesse!!

Liikumismeelt kahjustavad:

• Keelamine ja korrigeerimine, see peatab tahtevoolu, hirmuga ei saa ka ennast haarata.
• Eeskuju puudumine (istuv täiskasvanu ei paku lapsele arenguks vajalikku eeskuju).
• Vähe liikumisvõimalusi.
• Teleri ees tekkiv liikumispais: pildid panevad keha liikuma, see on vaja kehaliselt maha laadida. Kui ei laadi, siis laps ei tea, mis tema käed-jalad teevad, tagajärjeks võib olla agressiivsus, õnnetus vms.
• Kui väikse beebiga ei kõnele, ta sureb. Kõne kujundab last, ilma selleta ta ei arene.
• Liigne autosõit – liikumine ennast liigutamata (kiirusel kuni 5 km/h veel ei kahjusta). See mõjutab negatiivselt inimpilti. Selle tasakaalustamiseks oleks hea viia laps loodusse või jätta auto kaugemale ja liikuda osa teest jalgsi. Lasteaeda jala tulevad lapsed on kohe kohal, autoga tulnul kulub aega, et end leida.
• Elektroonilised mänguasjad on ebakõla.

Väikse lapse vajaduseks on eelkõige kasvamine ja kontakt iseendaga. 3D tekitab ajus segadust: keha  ja silmade signaal pole omavahel kooskõlas. Adekvaatse täiskasvanu kasvatamiseks on vaja tegelikku kogemust. Täiskasvanu tundelaeng toob lapsele midagi kohale.

Kui laps sünnib, siis ta liigutab. Tal on refleksid. Kui tahtmatud liigutused jäävad peale, ei saa paljusid liigutusi teha. Refleksid peavad kustuma, et areneks välja normaalne täiskasvanu. Reflekside vabanedes algab kiire kõne areng. Kõne tekitamiseks on vaja suurt liikumist. Kui liikumine pole piisavalt diferentseeritud, võivad tagajärjeks olla kõneraskused. Oluline, kuidas täiskasvanu on oma keha läbi töötanud. Selle võtab laps oma täiskasvanuellu kaasa. 

Tasakaalumeel

Kui laps on tasakaalust väljas, aitab teda tasakaaluharjutuste tegemine. Keelata pole hea ja mängule suunamine ei aita, kui pole seda kohta, kust mäng tuleb: endaga kontakt puudub. Samas, kui õpetaja laulab (ühe jala peal seistes): ma seisan ühe jala peal, kõik tööd teen ühe jala peal, saab laps teda jäljendada ja alles jääb kergus ja rõõm. Sellises olukorras võib pöörduda ka kompimismeele poole, et taas leida üles vaba endast lähtuv mäng.

Tasakaalumeele organiks on sisekõrv: kuidas paiknen maakera, gravitatsiooni suhtes. Tasakaalumeel seob kõik alumised meeled kokku üheks. Inimene seisab püsti, käed ja hingeala vabanevad vaba tahte tegevusteks. Lihased ja liigesed võimaldavad liikumismeele abil ruumis orienteeruda. Muusika ja matemaatika poole oleks hea pöörduda läbi ruumi. Geomeetriat õpetatakse ruumis orienteerumise ja tasakaalu kaudu. Ka tasakaalumeele arengus on olulised ronimine, hüppamine, keerutamine, kiikumine, pallimängud, žongleerimine – ja seda mitte treeningharjutuste, vaid kujutluspiltide abil. Muidu pole see lasteaiaealisele eakohane.

Hingeline ja keha tasakaal on seotud. Fenomen: tasakaalus püsimiseks on vaja tugevat pinda: selleks on enesetunnetus. Hingeline tasakaal annab sotsiaalse suhtlemise võimaluse. Vaja on liigne ära jätta, et jõuda tuumani. 

Kuulamismeel vahendab, et kuulates tõmbad end tagasi ja kuuled teist. Lihtsalt, vahele segamata kuulates on rohkem võimalik teist tundma õppida. Tasakaalumeel annab eneseväärikuse: ma tean oma väärtust ja aktsepteerin seda: kuigi see pole täisulik, olen sellega rahul. Suhtlemine on kuulamine. 

Kinnisilmi kogeme tasakaalumeelt puhtamalt. Laps vajab tähelepanu kogu aeg: sellena, kes ta on. Kehaline tasakaal muutub hingeliseks tasakaaluks. Kellel on hingeliselt raske või vähem arenenud tasakaalumeel, kipub kiiresti üle mahalangenud puu jooksma – siis ei koge tasakaalu.

Lapsed väsivad kiiremini, tekib meeltemuljete küllastus, sest pole pidureid. Täiskasvanu ülesanne on jälgida helimüra: puhastada keskkonda liigsest. Vastutus tasakaalu loomises on alati täiskasvanul.

Usaldust ei saa nõuda, ega armastust. Tähelepanu pall lapse ümber annab talle võimaluse muutuda selleks, kelleks ta on sündinud. Lapseeas pakutakse eeldused, et neid kasutanud laps saaks kvaliteetse täiskasvanuna esile kerkida.

TJT