teisipäev, 14. august 2012

Kus on mõnusad lasteraamatud?


Rein Taagepera kirjutas mõni päev tagasi Postimehes, kuidas üksiklaps on Oskar Lutsu leiutis. Tegelikult olid tollal suured pered, aga Lutsu tegelastel on lapsi väga vähe. Ja see üksiku lapse traditsioon kestab eesti lastekirjanduses tänini*, tõenäoselt on sel kasvava põlvkonna alateadvusele suur mõju. Eesti laps ei õpi oma kirjavara toel õdede-vendadega meeldivalt suhtlema ega asjalikult probleeme lahendama. Võibla kirjanikud ka ei jaga matsu? Ja mida Juku ei õpi, no seda Juhan ei oska.

Olen hiljuti lugenud Markus Saksatamme „Tonti ja mannaputru” ja Piret Raua „Natuke napakaid lugusid”. Esimene jäi pilgu alla raamatukogusuve programmis, teist vaatasin blogi lugeja soovitusel (aitäh!). Esimeses on üksikud lapsed omapäi toimetavate argiste asjade maailmas, teises toimetavad asjad üsna omapäi, ilma lasteta. Fookus kandub inimeste maailmast hoopis eemale või siis vaatleb kirjutaja inimesi läbi asjade isikustamise. Napakad lood meenutavad veidi „Kõnelusi tiigriga”, mannapudru lood „Kakat ja kevadet”. Asjadel on omavahel suhted, aga inimesed neis meenutavad topiseid. Kuidas see lasteraamatumaailm siis selliseks on läinud?

Muidu mulle napakad lood täitsa meeldisid (lastele küll mitte, tütre jaoks liiga vähe napakad, poja jaoks igavad, vist noor veel), need mõtteuperpallid olid minu meelest vahvad ja raamat tervikuna tundub Piret Raua kõige positiivsema raamatuna. Mannapuder” meeldis pojale hästi, eks seal ole vaimukaid kohti. Mina ootasin, et selle läbi saaks, osas juttudes läheb esemete omavaheline näägutamine üle minu taluvuse piiri. Pigem põgeneks sellisest keskkonnast.

Mu igatsus sisukaid inimestevahelisi suhteid kirjeldava lasteraamatu järele sai veelgi toitu ja saan aru, et eesti lastekirjanduses leidub selliseid harva. Meenutan siis teiste maade raamatuid. „Väike maja preerias” oli idülliline sajanditaguse ameerika maaelu kirjeldus – ameerika bullerby (peategelasteks kaks õde ja nende vanemad, sobib vast viie- kuni kümneaastastele lastele). "Vanaema ja kaheksa last metsas" ja selle rohked järjed - Norra bullerby teise maailmasõja järgsest ajast. Aga neist ma olen siin blogis raamatu teemasildi all juba kirjutanud. Tahaks uusi ehk senitundmata vanu raamatuid ja tänan juba ette, kes oskab tutvustada mõnusaid suhteid esiplaanile toovaid lasteraamatuid. 

Ega mõnusaid suhteid ole päriseluski kunagi üleliia, kirja saavad need ilmselt üsna harva, sest kõik hea tundub ju iseenesestmõistetav, kuniks seda kogeda antakse. Seda olulisem on need vähesed raamatud siis "õppevahendina" tarvitusele võtta.

Hiljem lisatud.
Ise küsin, ise vastan. Aga kui ei küsi, ei saa vastata ka. Nii et parem siis ikka olla küsinud. Täna näen, et nagu suur osa tavalisi elusid on (loodetavasti) rõõmsad ja rahulikud, vaheldumisi väikeste murede ja probleemide ja vahel suuremategi hädadega on ka suur osa lastekirjandust sellise sisuga. Vanaaegsed "Laste Sõnad", omaaegsed "Kirju Mirjud" ja praegusaegsed "palun loe mulle" jt sellised jutukogumikud kubisevad tavalise elu tavalistest väikestest lugudest. Mõned päris toredad. Mulle on vahel tundunud, et neis on vähevõitu sakraalset tunnet, aga küllap napib seda ka meie tavalistes eludes ja lugudes. Ja niikaua, kuni on ettelugemist, saab lugeja oma sakraalsed tunded lugudesse ise sisse lugeda.

*Veel hiljem lisatud.
Mõtisklesin hiljuti, milline on eesti lastekirjanduse kõige bullerbym raamat ja leidsin (Taageperast sõltumatult), et minu meelest võiks see olla "Pille-Riin". Pille-Riinil on iseenesest tore pere, kuigi vanemad on selles raamatus äärmiselt kõrvalised tegelased ja tegevus keskendub lapse siseilmale. (Tundus midagi eestilikku.) Taagepera mainib oma artiklis ka Pille-Riini, kel on palju toredat, aga ei ole õde ega venda. Sõpra ka ei ole. Pille-Riini ainsaks mulle meenuvaks sõbraks on aknale jäälilli joonistav külmapoiss, kes aga teadagi sulab ilma soojenedes. Ja võibla see sõprus kestabki ainult selle ühe hommikupooliku.

TJT

6 kommentaari:

ritsik ütles ...

Sa ikka oskad häid väljakutseid esitada - leida heade suhetega raamatuid :)
Praegu küll midagi pähe ei tule, aga meil varsti hakkab raamatukappide kolimine, ehk siis leian midagi. Kui vana su tütar oligi?
Krissu siin (ta on 15) soovitab Paula-lugusid, Madlikest ja Hiir nimega Desperaux, aga need on väikestele. Teismelistele sobivad tema meelest Soovileht ja Peggy Sue lood, Lukas avaldas talle suurt mõju. Need kõik on rohkem noore ja maailma suhetest, peret seal eriti pole. Oo, ja mulle endale väga meeldis Elevanditalitajate lapsed!

Laps Eestis ütles ...

Aitäh, kirjutasin just sissekande lõppu täienduse, mis käib küll ka rohkem väiksemate laste raamatute kohta. Meie tütar on kümnene ja teismeliste teemadel kirjandus pakub talle vahel huvi (nt Priilinna lihtsad käsitlused on talle huvitavad ja jõukohased ja teadaolevalt ka kõik eakohased loetud). Need Krissu soovitused meeldisid kõik talle väga, Desperaux oli muide paar aastat tagasi veel liiga vara (siis lugesin seda mina), millalgi aasta tagasi oli õige aeg. Vaatame siis neid teismeliste soovitusi, äkki polegi nii vara - kui on hea asi, siis leiab ka noorem laps sealt midagi. Pealegi loeb ta neid sageli korduvalt.

(Muidu jah, vaatasin raamatukogus "Müürililleks olemise iseärasuse" raamatut - kaanel sellised koledad teemad nagu ka nt raamatukoi internetiküljel kirjas, sees aga tundus põgusal vaatlusel väga tundlik ja arukas tekst zeni teemadel - kusjuuures siis u 15-aastasele noorele arusaadavalt väljendatud. Võibla olid need koledamad kohad mujal. Võibla pannakse raamatu kaanele koledused, sest need müüvad - nagu ka filmide treilerites on alati kõige äkilisemad kohad. Või siis avaldatakse meil rohkem koledusteteemalisi raamatuid, sest tavaline elu on liiga igav ja tundub väheväärtuslik).

reet ütles ...

Just nädal tagasi sai meil läbi Marlene Haushoferi "Hea laps on raske olla" (loodetavasti on autori nimi õigesti meeles). Väga mõnus raamat nelja lapse tegutsemisest nii umbes kuuekümnendate Austrias, meenutab natuke Bullerby lapsi ja natuke neid kaheksa lapse lugusid. Segadust tekitab, et illustraator on Ilon Wikland.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh!
Tõepoolest, selle mõnusa raamatu olin unustanud. Nende laste vanemad suurt millegagi ei hiilga (nad on ka raamatu toimumise ajal suvepuhkuse ajal linnas), aga vanaema ja vanaisa on tõesti selline superluks kirjanduslik eeskuju, milliseid ma seda küsimust välja pannes silmas pidasin. Meile see raamat meeldis.
Vaatasin üle, et kirjaniku eesnimi on Marlen. Nii, Austrial siis ka oma bullerby :-)

Laps Eestis ütles ...

Vaatasin raamatukoist järele, samalt autorilt on veel kaks raamatut eesti keeles. Tütar on seda taksi raamatut ka lugenud, raamatukogus märgitud 4.-6. klassi lugemisvaraks, aga see talle ei meeldinud.

Vaatasin siis praegu ise seda "Kuhu siis taks peab minema?" ja mulle meeldis vägagi, nagu see eelminegi hea laps olemise raamat. Tegelasteks on kolm last, neist kaks üksikut last ja üks suur loomaarmastaja. Veenvad tegelaskujud ja haaravad seiklused. Täiskasvanud on sellised tüütupoolsed, aga elu kokkuvõttes ikka täitsa muhe ja mõnus. Hea tutvumine seegi.

Laps Eestis ütles ...

Reet, tookord ma rääkisin tütrega, et see taksi raamat on ikka täitsa tore - vähemalt sealt keskpaigast, kust mina seda lugesin. Ta siis luges ka ja leidis, et on jah täitsa tore. Lihtsalt algus oli viril, venis ja siis jäi lugemine katki.
See vist on Haushoferi viga, et tal raamatu algused ei lähe ludinal. Peategelaste elu on selline keskmine, mitte liiga tore, pigem nigelapoolne, nagu tavaliselt ikka, kui nii mõelda, ja sellist ausalt keskmist elu pole väga mõnus pealt näha. Nagu näha, pole ka Austria elu nii väga Bullerby midagi.

Teine häda tundus mulle selles, et täiskasvanud tegelased on kole kriitilised, nõudlikud ja üldiselt kuidagi ebameeldivad. Selle kohta küsisin ka lapselt. Ta arvas, et täiskasvanud ongi sellised. Mõtlesin uuesti ja mulle tundub, et tal ongi õigus. Sain jälle laiema vaate elule ja teadlikumaks oma illusioonidest.

Aitäh ja siskukaid lugemiselamusi!