kolmapäev, 3. november 2010

Ema arengutee

Ühes tuttavas väikeste lastega peres arvab pereisa, et seni kodune pereema peaks tööle minema, sest muidu tema isiklik areng jääbki seisma. Mitu aastat lastega kodus olemist olevatki talle juba halvasti mõjunud.
Eks sedasorti mõtteavaldustel ole alati tagamaid, millest kõrvalised inimesed ei tea. Ma saan täiesti aru, et praeguses majandusolukorras on mehele suur pinge ja pingutus üksi tagada pere materiaalsete vajaduste rahuldamine ja et võib-olla on ka liig seda eeldada. Meil ju kurdetakse, et kivistunud ootused meeste ja naiste rollidele panevad arengud seisma ja peaks olema enam tänapäevasemaid mitmekülgsemaid jne lähenemisi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid sellest, et ka koduse ema rollis on piisavalt võimalust areneneda – kui selleks soovi ja tahet on.
Minu meelest on siin väga palju, millele keskenduda.

Näiteks toit. Me kõik teame, et toit võiks olla mitmekülgne ja tervislik, aga just seda lapsukesed sageli ei taha. Kui palju te teate lapsi, kes rõõmustavad köögiviljatoitude üle? Teha nii imemaitsvat tervislikku toitu, et isegi lapsed söövad, selle omandamine nõuab tükk harjutamist. Pealegi – minu meelest on lihtne teha endale sobivat toitu, aga mida vajab mu laps? Tema on teine inimene oma seedesüsteemi ja kasvuvajadustega. Lapsed ei taha juba loomu poolest sama toitu, mis täiskasvanud. Kuidas mõistliku töökuluga kõigile sobiv lahendus leida? Rääkimata sellest, et mõni laps on allergiline või kannatab käitumis- või seedehäirete all ja nendel on veel täiesti omad spetsiifilised toiduvajadused, millega enda kurssiviimine on tõsine uurimustöö.

Paljud inimesed annavad teistele hinnanguid välimuse järgi. „Õige ema“ laps on alati puhas ja kena, see näitab, et ema on usin ja korralik inimene, kes oskab oma lapsi kasvatada. Niisiis tuleb näha ise välja puhas ja hoolitsetud ja hoida last sellisena. Jah, on emasid, kes keelavad lastel ka talvekombinesoonis põlvili lumel olla (kuigi uus või hästihoitud kombe ei lähe ka tundidepikkuse lumes püherdamisega läbimärjaks), sest riiided saavad mustaks. Sest neid lihtsalt ei viitsi pesumasinasse ja pärast kuivama panna, aga viks ja viisakas on vaja välja näha. Kust läheb piir mõistliku meeldimistarbe ja mõistliku töökulu vahel? Ja mis on selle juures lapse vajadused?

Või arenguprobleemid, sealhulgas haigused on elu paratamatu osa. Lihtne ja mugav on toppida laps antibiootikuid täis, aga kes ise neid kunagi on proovinud (mina olen), see vist teist korda ei taha. Ja lapsele ammugi mitte. Kõiksugu muu haigustega toimetulek on aga üsna jõumahukas. Nagu on väga peen kunst ka haiguste ennetamine ja probleemide lahendamine siis, kui need pole veel väga suureks läinud. Karastamist ja lapsele liikumisvõimaluste pakkumist peavad paljud suureks ettevõtmiseks – lihtsam on lasta asjadel minna, nagu nad lähevad ja ravida pärast haigusi.

Kindlasti on heas kodus ka inimeste vahel head suhted. Aga me ei ela ju muinasjutus oma printsidega (tegelikult sellest, mis pärast pulmi saab, muinasjutud pikemalt ei pajatagi). Sureliku inimesega hästi toimivaid lähisuhteid kusagilt osta ei saa, vastastikku rikastavates suhetes olemine on taaskord peen käsitöö, mille oskusi tuleb sageli suhtesse astudes alles omandama hakata (kui paljudel meist on selliseid lähisuhteid olnud oma lapsepõlves?).
Lapsed annavad alati ka võimalust arendada endas kannatlikkust, empaatiat, tingimusteta armastuse võimet, ausust, aga ka enda sisemist korda, juhivõimeid ja paljut muud. Ma arvan, et igale emale leidub sobivaid arenguvõimalusi pakkuv laps, kes aitab tal areneda just selles, mis vaja. Ja seda enesearengu tööd saab teha sageli ka ilma igasuguse välise motivatsioonita. Kui kõik need asjad on korras, siis ei pane teised inimesed seda sageli tähelegi, silma torkab ainult see, mis häirib.

Ja kõige selle pingutuse juures püsida voolamises, või vastupidi, teha seda kõike ilma pingutuseta, loomulikult, õiges meeleolus ja lõõgastunud olekus ei ole kerge kellelegi. Mina ausalt öelda ei teagi inimest, kellest ma kahtlustaks, et ta kõigega kuldselt toime tuleb. Ja kui palju on ideaalseid inimesi tööelus? Minu meelest saab inimene areneda igal pool ja saab arenemata läbi ka igal pool, kodune elu selleks küll mingeid piire ei sea.
TJT

17 kommentaari:

ritsik ütles ...

Eks ta õige ole aga teostada raske. Lastega on hea siis kodus olla, kui oled selle tähtsuse endale teadvustanud ja iseendas tasakaalu leidnud. Aga tavaliselt jäädakse lapseootele üsnaootamatult, noor naine on alles oma tööelu alustanud, võibolla elatakse alles viletsas üürikorteris, võibolla ei ole vanemaid, kes emale-isale vahel puhkust ja omavahel olemise aega annavad. Võibolla on paarisuhegi alles nii värske, et pole veel korralikult paika loksunud.
Siis tundubki kõik raske, nüri ja igav ja tööleminek näib lahendavat suure osa probleeemidest.
Ma praegu oleksin lastega kodus üsna rahulikult ja areneksin, mis mühiseb, aga pärast seitset aastat koduperenaiseelu, millest suur osa möödus keset remonti ja kolimist, olid mu närvid küll läbi nagu pommikoeral.

Laps Eestis ütles ...

Jah, eks olusid ole igasuguseid tõesti. Ja ma ei tahagi väita, et see peaks olema kõigile hea lahendus. Mul jäi sissekandes nimetamata, et too pereema tahaks kodus olla, tema hinnangul on majanduslik olukord piisav, kõrvalist tasuta abi lapsehoius on ka (ja minu hinnangul mitte vähe), korter kuulub endale ja pangale (aga laen on ikka mõistlikus suurusjärgus, nagu ka korter on asjakohane, mitte mingi luksvilla).

Tegemist on puhtalt mehe hinnanguga sellele, mis tema arust on naisele hea. Ja minu meelest on tegu väga paljude meeste hinnanguga, et kodus jäävat naise areng seisma. Sest kodus justkui ei saavatki midagi areneda.
Mina tahan väita, et areng ei pruugi seisma jääda. Või siis, et tööelus seisaks see areng lihtsalt teise koha peal ja kokkuvõttes teeb sama välja. Ma olen aru saanud, et seda blogi loevad peale rollikaaslaste vahel mehed ka ja vahel ma soovin nendega sellisel viisil suhelda ja vastu vaielda.

Ja siinkohal vist oleks paslik lisada ka tänuavaldused, et minu laste isa on lubanud mul oma valikud ise teha, nagu ka selle eest, ta on vabatahtlikult võtnud majanduspoole enda kanda. Ma arvan, et sellega on andnud ta mulle tohutud arenguvõimalused, sest ma saan oma väikseid samme astuda rõõmus ja tänus.

ritsik ütles ...

siis on jah asi ilmselt pigem mehe ja naise suhtes. karm küll, kui mees arvab end paremini teadvat, mis abikaasale parem ja õigem on.
Minu meelest paljud mehed mõtlevad hoopis risti vastupidi: las naine müttab kodus ja kindlustab tagalat, kui ainult rahaliselt välja mängib. Täiskohaga töö kõrvalt jäävad kodused asjad ju tihti poolikuks.
Kas võib, ma lingin oma blogisse ja arutlen seal edasi?

Laps Eestis ütles ...

Huvitav, et Sa ütled selle kohta "karm küll", kui mees midagi naise arenguteede kohta arvab. Minu elus oli see tavaline, et tähtsatel teistel minu arengu ja valikute kohta midagi arvata (nii vanemaid kui poiss-sõpru pean silmas). Kuni ma selle mehega kohtusin. Ja praeguseni ma arvan midagi teiste arenguteede kohta ise ka. Kasvõi kaudselt, siin sissekandes ju ka.

Minu meelest jääb ka koju auk, kui naine sealt väga ära läheb. Ja see auk jääb eelkõige laste hinge, sest nende arengus on oluline inimene puudu olnud. Muidugi on variante, et on väga tubli vanaema või lapsehoidja, ma ei räägi sellisest juhust, vaid sellisest, kus naise tööd ei võtagi keegi üle ja see jääb lihtsalt tegemata. Ja väikeste kõrvalt täiskohaga töö on jah, minu meelest liiga palju (ja neid osaajaga töid on väga vähe saada). Mulle tundub, et sellest, mida üks ema kodus teeb, räägitakse liiga vähe ja minu tutvuskonnas hinnatakse seda sageli liiga madalalt, samas kui tööalased saavutused on justkui tähtsamad.
Ja need kodused tegemised on ka üsna nähtamatud asjad. Mina ei saa ka paljusid asju siia bloggi kirja pandud - liiga õrnad, liiga isiklikud, liiga nähtamatud.

Võib-olla on Sul veidi teistsugune tutvuskond, kui Sulle tundub, et naisi survestatakse kodus olema. Oma tutvuskonnas mul selliseid variante ei meenu, aga kuskil kindlasti on see ka olemas. See on vist kontrolli ja võimu teema üldisemalt.

Ega see teema vist ei ole kellegi isiklik asi, nii et võid ikka oma blogis jätkata. (Äkki kuluks üks link sellest siia kommentaariumi ka ära?)
Palju häid mõtteid ja rõõmsaid äratundmisi!

Oudekki ütles ...

Minu mõlemad vanemad on alati töötanud, nii palju kui ma mäletan (sest oma esimest eluaastat ju ei mäleta :) ).

Mulle see alati meeldis. Sest mulle meeldis see, et ma sain kodus olla üksi või õega kahekesi ja teha neid asju, mis olid minu omad. Mulle meeldis kuulata, kui ema ja isa rääkisid sellest, mis töö juures toimus. Mulle meeldis nende tööst ka rääkida. Ja ma mõtlesin, et kui palju igavam oleks elu, kui üks vanematest oleks kodune, nagu mõnedel minu sõpradel.

Mu vanemad muidugi suutsid väga hästi tööaegu jagada, tervet päeva ei olnud me kunagi üksi ja allakolmesega oli kas isa või ema ikka kodus, nad lihtsalt sättisid töögraafikud erinevalt. Seega, ei pruugi "auk" jääda, kui mõistlikult korraldada (mõlemad vanemad on tööl ja kodus sama palju, kui naine läheb tööle, siis peab mees leidma rohkem aega kodusolemiseks ja vastupidi). Ja laps peab saama ka "iseenda" aega.

Mis puutub arengusse, siis ma olen nõus, arengud on lihtsalt erinevad. Ma isiklikult arvan, et inimese terviklikkus on oluline, arendada tuleks nii kodust külge kui professionaalset külge kui mingit kolmandat külge, sellist puhkevormis "minu jaoks põnevat" külge. Ma arvan, et ei peaks "tööd" ja "kodu" ja nende "saavutusi" vastandama, samamoodi on olulised, teevad inimesest inimese....

Oudekki ütles ...

Ah jaa, minu arvates on ühes perekonnas normaalne, et üksteise arenguvõimaluste ja tegevuste suhtes arvamust avaldatakse. See ju näitab hoolimist, seda, et teine mõtleb sinu peale, tahab, et sul hea oleks. Probleem tekib sealt, kus üks hakkab teist käsutama... Aga oma arvamust avaldada, see on ju armas.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh kaasa mõtlemast!
Nojah, võibla me oleme veidi eri aastakäikudest.
Mind pandi lastesõime (nagu tollal ikka) ning seal ja lasteaias käisin ma viis täistööpäeva nädalas. No oli võimalik ja talutav, aga mitte see, mida ma enda lastele tahaks. Minu lapsepõlve jäi auk, mida ma praegu käepäraste vahenditega lapin.
Minu vanemad tegid mulle tollal täiesti arusaamatut tööd ja ega ma sellest praegugi palju taipa. Sellest polnud kindlasti midagi rääkida lasteaias elukutse-teema päeval (siis ma oleks pigem tahtnud, et nad on müüjad või autojuhid). Nad olid kas ära, kodutööde või oma asjadega hõivatud või liiga väsinud. Ma sain muidugi oma asju teha, aga ma oleks tahtnud vanematega koos olla.
Ja eks igasugu imeinimesi ole olemas, aga mina olen võinud kogeda, et ma lihtsalt ei jaksa kahes kohas olla (võib-olla mulle ka lihtsalt meeldib pühenduda ühele asjale korraga). Minu äraminekust jääb koju auk, kuigi mees muidugi teeb mõned hädavajalikud liigutused.
Võib-olla need üldistused olid tõesti liialdatud, hea tähelepanu juhtimine, püüan edaspidi hoolsam olla.

Laps Eestis ütles ...

Ja et arvamust avaldada on armas...
kas Sulle see ka meeldib, kui nt meedias või seltskonnas avaldatakse arvamust, et naised vähe sünnitavad (stiilis nii-nii, ja Sinu panus, palun?).
Mulle ei meeldi isegi see, kui kodumees avaldab arvamust, millises trennis ma tema arust käia võiks. Öelgu siis parem, et talle meeldivad naised, kes sellises trennis käivad. Oleks ausam ja seda ma aktseptiks. No nüüd vist ütlebki. Ja ma ei arvesta sedasorti avaldustega nagunii, sest mis võib teine inimene sellest teada, mis minule hea on.

Ma püüan ise mitte öelda, kui pole küsitud (kasvõi porisen siin blogis omaette, aga seltskonnas püüan moka maas pidada). Aga vahel ebaõnnestun. Anname mulle andeks. Algaja asi.

Laps Eestis ütles ...

Või olgu, põhimõtteliselt ma olen nõus, et arvamusi võib avaldada, aga mulle tundub, et meie kultuuris on palju suhtumist, et kõiksugu esitatud arvamused on kellelegi rangelt kohustuslikud - ja need tõesti on sageli sellises vormis, et võiks arvata, et tegemist on mingi päevakäsuga.

Ka minu blogi on selles süüdistatud. Et ma panevat inimesi fakti ette, et nii tulebki elada. No jumal hoidku, mitte. Aga kõneviisis on vist midagi sellist. Naisi on igale poole mujale ka vaja ja enamuse oma tööeast me ju pole väikeste laste emad.
Nojah. Ma ise mõtlesin pigem, et kui ma olen üles kirjutatud, siis ma olen olemas.
Aga ma tõesti tunnen end mingit sorti "ohustatud" liigina, kes peab oma "olemasolu" nimel pingutama. Mitte küll koduses keskkonnas, aga palju on selliseid kohti küll.

Laps Eestis ütles ...

Väikese mõtlemise pääle mulle meenus küll, miks need „valed” arvamused mind häirivad. Minu lapsepõlvekodus oli õige ja vale arvamus. Õige oli see vanemate oma ja muud olid valed. Kui vanemad on väsinud, siis on lihtsam olukordi kehtestada kui inimesi ära kuulata ja asju arutada. Ma teen ise ka vahel nii, kuigi ei tahaks.

Ja ilmselt elab minus ka väike tüdruk, kes tahaks sõna kuulata, aga ei saa ka endale selga pöörata. Eks ma mõtle, mis kuidas ma selle vastuolu lepitan. Iga tahes palju tänu, Tatsutahime, seda nähtavale toomast!

elektritsaabtasuta.blogspot.com ütles ...

LINNAINIMENE ON ORI
http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/11/mida-tahendab-vabadus-ja-soltumatus-ehk.html

Oudekki ütles ...

Oo, see on minule jälle täisti uus, et "kõiksugu esitatud arvamused on kellelegi rangelt kohustuslikud", sest minu maailmas on arvamus tõesti lihtsalt arvamus, mõte, tavaliselt millegagi põhjendatud... See on väga huvitav, see selgitab minu jaoks mitmeid asju.

Ja trenniskäimise arvamust ma kujutaksin ette umbes nii, et "oo, tead, ma sain teada, et eksisteerib niisune-ja-niisugune treening, ma mõtlesin, et see on midagi, mis võiks sulle meeldida, sest sulle meeldivad ju seesugused asjad. Ega sa ei ole mõelnud, et sa võiksid sinna minna tahta?" ja edasi järgneks arutelu, et kas see oli õigesti arvatud, kas see võiks tõesti meeldida ja kuidas seal käimist korraldada.

Ja sinu blogi ma küll käskivana ei taju, just arutlevana. Ja on ju loomulik, et inimesed mõned asjad enda jaoks selgeks mõtlevad ja siis selgelt esitavad - ja on loomulik, et teistel võib veel mõtteid olla.... Ja sina ju võtad neid alati vastu.

ps! ja loomulikult suutsin ma ära unustada lasteaedade ja sõimede olemasolu, need ju mu enda lapsepõlve ei kuulunud...

Laps Eestis ütles ...

Ma mõtlesin veel ja mulle tundub, et Nõukaaegne tavalasteaed, kus mina olen kuus aastat viis täispäeva nädalas käinud - ma olin üsna terve kui purikas, kasutas ka ilmselt seda õige ja vale arvamuse süsteemi. Kuidas olekski võimalik kolmekümmet pisikest panna korraga ühe jalga käima (no tuleb ikka sõjavägi meelde sellest), kui igaühel on oma arvamus?
Minu meelest on sellepärast tavalasteaedades palju kiiresti vahelduvaid tegevusi, et hoida laste tähelepanu, et nad ei hakkaks ulakusi ja pahandusi tegema. Pluss veel vana mõtlemissüsteem, kus õpetaja või kasvataja küsimusele oli üks õige vastus, mida laps pidi ütlema.
Ja veel praegugi on mõnelgi pool lubatud vale vastus avalikult välja naerda. Need on siis meie väitlus- ja suhtlemiskultuuri alustalad.

Aga kahtlemata on igal ajal lasteaedades töötanud parimaid ja targimaid inimesi, kes on asja ajanud laste huvides - nii hästi kui võimalik. Minul oli ka üks suurepärane, lausa imeline ja üks normaalne, hea kasvataja. Ja kokkuvõttes ei olnud mu lasteaiaajal nii viga midagi. Aga seda, kuidas kõik arvamused on õiged (selle inimese seisukohast, kes neid esitab), ma alles hakkan õppima.

Laps Eestis ütles ...

PS Ja ma ei sotsialiseerunud seal ka suuremat, vaatamata kvantiteedile jäi kvaliteet tollal sündimata (paar sõpra vist ikka oli lõpuks). Nii palju, kui mäletan, tiksusin enamasti omaette või püsisin sellel imelisel kasvatajal sabas. Ma arvan, et praegu saab ka lasteaias üsna suhtlemata päeva mööda saata, lihtsalt kulgedes ühest ettenähtud tegevusest teise. Vaba mängu aega neil seal ju peagu pole.

Teele ütles ...

Minu kohe-kohe kolmeseks saav tütar käib septembrist alates lasteaias ja mina mõtlen, mida ja kuidas ta sealt külge saab. Mina olin lasteaiast kooli jõudes igatahes juba täitsa nässus, selleks ajaks arvasin ma, et keegi minuga tegemist teha ei taha ja ma olen mingi imelik. Ei osanud vist ka hästi sotsialiseeruda ja ju ei olnud siis nii imelisi kasvatajaid ega kaaslasi, kes oleksid mind aidata osanud. Ja nüüd pelgan, et äkki saab minu laps ka mõne sellise kompleksi, mis tervet tema elu varjutama jääb... Tahaksin aru saada, kust see tuleb, mis konkreetselt teda ohustab ja kuidas seda vältida saaks. Nii hullusti ju midagi ei ole, et oleks otsene vajadus ta lasteaiast ära võtta või suurema raha eest ebamugavalt ligipääsetavasse waldorf-aeda panna. Kui oleks odavam või kui oleks ligemal, siis paneks küll, aga nüüd lihtsalt muretsen.

Laps Eestis ütles ...

Jah, ega mina ka ei tea neid asju. Ainus, millest ma olen aru saanud, et last aitab, on see, kui ema teeb ennast harmoonilisemaks ja terviklikumaks inimeseks. Isegi, kui see tundub päev-päevalt raskemaks muutuvat.
Kirjutasin just uue sissekande samal teemal, võib-olla keegi lugejatest aitab edasi mõelda - nagu seda sageli on juhtunud. Või keegi teine. Kui küsimus on välja öeldud, tuleb ka vastus.
Palju tänu!

Laps Eestis ütles ...

Ma arvan, et meie lapsed, nagu ka meie ise saame eelkõige edasiseks arenguks vajalikke komplekse. Vähemalt mina küll. Mul oli lapsepõlves aega endale idüllilist pereelu kokku unistada ja nüüd on jälle tükk tegemist, et seda täide viia. Mida ma küll muidu kõik need päevad läbi teeksin?

Ja need minu kohutavad kompleksid ja muud hädad on viinud mind kõige paremate ja targemate inimeste juurde, keda ma oma piiratuses suudan ette kujutada - nii et kokkuvõttes on ju kõik parimas korras. Võiks arvata, et ma teen siinkohal nalja, aga kõige naljakam, et ei teegi. :-D

Selles mõttes ju täitsa huvitav, et mida need ideaalsetest oludest pärit lapsed peale hakkavad, aga minul jääb see ilmselt teadmata, sest mina kahjuks selliseid lapsi ega peresid ei tea.