kolmapäev, 17. november 2010

Ühiskonnapaguluses lõksus

Arutasime tütrega, millistes koolides ma olen käinud – seda oli üsna palju ja ta küsis mu käest, kuidas ma selle kõik olen välja kannatanud. Ja see lapse küsimus ei anna asu.
Jah, kuidas ma kõik selle pikaldase haridustee siis kannatasin? (Ja miks?) Mul kulus mullu sügisel paar päeva, et koolist midagi head meenutada. Ja ausalt öeldes seostub kool mulle tõesti pigem ettekirjutuste ja normide süsteemiga. Nagu ka suur osa meie ühiskonnast. Ja ma ei taha end selle süsteemiga siduda ega seostada. Nii ma leiutasin endale väikseid strateegiaid, kuidas olla tunnetes ära - mittekohalolu oli vähem valus.
Ja ma saan aru, et ma olen ka praegu ühiskonna eest maapaos – kodus laste juures. Hea, et naistel on see võimalus (ja tänapäeval tegelikult ka meestel, aga meeste jaoks on see keerulisemat sorti valik). Mehed põgenevad tavaliselt töhe või alkoholi või hobidesse. Või naudingutesse. Mingit sorti eraldusse põgeneme kõik, kes me ei oska end harmooniliselt selle ühisusega siduda.
Ja teine osa minu koolide ja ühiskonnaga toimetulekust on olnud mugandumine. Ma olen muutunud osaks nendest normidest ja eelarvamustest. Ma esindan neid, mõistmaks neid ja seda kohta, kus ma olen. Ja ma kannan neid norme ja eelarvamusi edasi. Seda valu ka, mida need kaasa toovad. Mina tunnen valu, kui ma neid norme püüan kodus kehtestada ja tunnen ära, et see on vale - hiljemalt siis, kui oma laste valulisi reaktsioone märkan.
Normid ja eelarvamused on tõesti seotud kannatustega, piirangud ju alati on. Ühes punktis ei ole meil enam oma valu eest pääsu. See tuleb vastu võtta ja läbi elada. Et vabaks saada. Kaua neid kannatusi ikka taluda? (Ja milleks?)
See on kuidagi väga poolik mõtteavaldus, aga... ma lihtsalt olen omadega selles kohas praegu. Natuke nõutu ja segaduses. Mida üldse valuga tehakse? (Ja kuidas?)
Ja see küsimus ka, et kuidas toetada last, kellel on veel üsna mitu kooliaastat paratamatult ees? See pole ju mingi vastus, et saad suuremaks, saad oma elu peale ja leiad või rajad endale selle koha, kus sul hea on? Või kuidas sinnamaale ära kannatada?
TJT

1 kommentaar:

Laps Eestis ütles ...

Täna mulle tundub, et kui ma koolis kogesingi aeg-ajalt masendavat mõttetust, aitas see hiljem näha medali teist külge, mis on mõttekas tegevus. Küllap ma hindan mõttekat tegevust ja sellega seonduvat rõõmu seda enam, et on ka teistsuguseid kogemusi.

Ja mind oleks koolilapsena enim toetanud, kui keegi oleks mulle öelnud, et mõttekas elu on täitsa olemas ja mind on ka kuhugile vaja (mina olen ka mõttekas!), tuleb lihtsalt see koht üles leida. Või tuleb ise see õige koht teha, me kõik oleme oma maailma loojad. Mina seda siis ei teadnud - mulle jäi teismelisena mulje, et maailm on üks valmis koht, millega tuleb muganduda ja leppida (ja see tundus ausalt öelda kohutav). Oleks ma seda tollal teadnud, oleks palju kergem olnud, aga võib-olla ei peagi alati kerge olema. Raskelt kätte tulnud asja ei anna nii kergesti käest.

Eks ma kahtlemata omandasin koolis mõningaid praktilisi ja tarvilisi osaoskusi ja teadmisi. Kes tahab, õpib igal pool, kes ei taha, ei õpi kusagil.