Namaste*

Tütreke toob ikka vahel pilte näidata. Et mis ma arvan. Kas mulle see pilt meeldib. Ja mina vastan stiilis, mille ma olen õppinud oma emalt ja mida ma olen omalt poolt täiendanud. Et meeldivad selle pildi putukad, see lepatriinu on väga kena (ja vastasin täpsemalt küsimusele, miks see mulle meeldib), kompositsioonis võiks seda ja seda teistmoodi teha. Päris vaimustuses olen vähestest piltidest, vahest ehk kümnendikust, ja selle räägin kindlasti täpsemalt lahti. No umbes nagu mingi laulusaate kohtunik, ainult leebem muidugi. Ja punkte lausa ka ei pane. Jumal hoidku selle eest.
Ja teda ajab mu vastus ahastusse. Tema ju ei analüüsi minu olekut ja käitumist. Vahel annab silmadega märku, et vihkab mind (näiteks siis, kui tema tahaks veel mängida, aga mina väidan, et hambapesu aeg on käes). Vahel ütleb lihtsalt midagi ilusat ja head või kallistab. Siis ma ei tee tavaliselt midagi temaga seotut. Ta lihtsalt märkab ja tunnustab parimat teises inimeses. Nagu india tark: namaste!
Ja mulle tundub, et vahest just see on õige suhtumine. Mulle meenub üks waldorfõpetaja, kelle jutust on mul jäänud mulje, et vaja on igas lapse pildis (ja muus töös?) leida midagi head. Ka sellises, kus nagu polegi midagi väga tunnustada. Hea õpetaja leiab alati midagi ja toob kõik selle välja. Õpetaja ja ilmselt ka vanema osa oleks last tõsta, et aidata tal kasvada. Ma ei pea siinkohal ju mingit mõõdutundetut ja seosetut ülistust silmas, vaid lihtsalt asjakohaste vooruste esiletõstmist.
Lõpuks paneb ikka elu asjad paika. Kuigi mu ema mu taieseid ei tunnustanud, peagu sugugi kohe (või kui, siis võrdles oma lemmikute, näiteks Peeter Mudisti omadega ja minu omad jäid alla), leidsid teised neis midagi ja Kunstiülikooli sisseastumiseksamitel läks mul päris hästi. Juba see, et eksamitele pääsesin, tähendab, et läks päris hästi, sest valdav enamik ju ei pääse – eksaminandid ei mahuks kuhugi lihtsalt ära. Ja sisse ma ikka ei saanud, ja polnud vajagi. Aga asjaomaste tunnustus tegi mulle ikka heameelt.
Nii et heast tagasisidest siis piisab? Ma saan ju heast kompositsioonist rääkida talle mõni teine kord mõne teise töö juures. Või tunnustatud autorite töödes. Laps vajab ema tunnustust, kas siis ka jäägitut poolehoidu? Seda enam, et ma ju ei taha, et tulemuseks oleks minu maitse järele tehtud pildid, ammugi muud ja olulisemad valikud (aga aidaku mul Jumal kanda neile valikuile antud hinnnagute raskust! :-D). Ma väga tahaks toetada terviklikkust neis uutes, alles vähe rikutud inimestes - kui see ainult nii lihtne oleks.
Minu vanemad, eriti isa on arvanud, et last on vaja utsitada enesekasvatusele, aidates tal enda töös vigu leida ja proovides järgmine kord paremini teha ning endale üha uusi ja keerukamaid ülesandeid püstitades – ja see on mulle õige tundunud, aga võib-olla pole nende kasutatud meetod parim? Ehk oleks mullegi abiks enda suhtes leebem olla? Ja ma olengi palju leebem kui nooremana, kui ma olin kõige suhtes päris kriitiline. Ja kindlasti vähem oma eluga rahul kui praegu.
Ma kahtlustan, et uus põlvkond on targem kui vana. Ja ma tahan ka areneda tänapäev ja selles asjas.

* India tarkade tervitus: tervitan kõrgeimat ja parimat sinus! Me ju võime suhtlemise kohta õppida rahvastelt, kes tihedamini koos elavad.
TJT