reede, 12. märts 2010

Mainekujundus

Tütar sai sünnipäevaks sõbrasalmiku. Sellise, kuhu saab 30 sõbralt küsida, et mis su lemmiksöök ja -jook on ja kõik need teised tähtsad asjad. Lugesime seda koos ja mõtlesime, mida sinna panna. Enamiku vastustega läks libedalt.
Lemmiksöögiks teatas laps, et friikartulid ja coca-cola! Meie mehega pööritasime selle peale silmi. Mina ütlesin, et issand, kui kurb, et sul selline lemmiksöök on, ma ei tahaks isegi sellist asja süüa, ammu siis veel lapsele anda. (Tõde on küll see, et paar korda aastas on ta väljas söömas käies neid siiski saanud ja ma ise olen ka söönud; vahel täitsa maitseb tõesti.) Et miks see sulle meeldib? - Seal on nii hea maitseaine. - Aga see naatriumglutamaat ei ole üldse tervisele hea. Kuigi tal tundub hea maitse olevat. Laps mõtles järele ja ütles, et siis ta lemmiksöök on hoopis köögiviljapirukas.
Mina muidugi rõõmustasin selle üle, mis hirmus, sest mina olen köögiviljatoiduline ja hirmsasti vaeva näinud, et see laps ka natukenegi mingit köögivilja sööks. No natuke ikka sööb, aga vaevaliselt. Tolles köögiviljapirukas on heal juhul põhjas võid ja täidises vahukoort ja vahel juustu. Piimarasvade maitsestuses läheb meie lapsele isegi porgand ja spargelkapsas (siiralt, ta armastab võid ja vahukoort ja ega me neid ei piira ka). Aga muidugi teab laps ka minu toitumiseelistusi.
Ja lemmikjoogiks pakkus ta teisel katsel porgandi toormahla. Kuigi magusad puuviljamahlad lähevad talle ilmselgelt paremini ja ega me neid ka ei keela. Vanematele meele järele olemine on ikka veel oluline ja porgandi toormahla me tõesti peame oluliseks ja tervislikuks.
Pärast kuulsin meest toitude tervislikkuse üle talle omasel väga taktitundelisel viisil kõnelemas. Paistis, et laps leppis oma "tervistatud" lemmiktoitudega.
Teine hädaorg saabus suurima saavutuse kohal. Nimetatagu see saavutus N siinkohal nt käbikorjamiseks. Ma olen ise elus kogenud, kuidas mõnda sorti saavutustega on parem laua all istuda ja lapsele ju sellist saatust ei tahaks. Niisiis tegin võimalikult taktitundeliselt maha tema arusaama tema suurimast saavutusest ja ütlesin, et minu meelest on see palju kõvem sõna, et ta oskab pannkoogid otsast lõpuni ise valmis teha. Gaasitulel ja puha. Ma ei pea ise köögiski olema. Väga korralikult tõesti teeb ja ma siiralt arvangi, et see on tegelik saavutus. Ja et mh ehk müüb paremini.

Pärast siis mõtlesin, et millega ma nüüd õieti hakkama saingi. Kujundasin lapse mainet või lõhestasin tema isiksust? Selles laadis on ju mindki omal ajal kasvatatud. Tee nii, kuidas on teiste meelest õige. Õpetus ilmale meele järele olemisest on siiani mu olulisi õppetükke, samal ajal kui üha olulisem on leida see tõeliselt oma ja õige nende meelditatahtmiste alt üles. Iseennast leida ja ära tunda. Iseendaks saada. Väga tahaks, et mu laps saaks iseendana üles kasvada, aga see on nii keeruline. Minu jaoks siis, kes ma üritan ilma tuulte järgi end seada.
Lapse sõbrasalmik seisab sahtlis. Laps pole tahtnud seda teistele anda, kuigi sõbrad on tal kindlasti olemas.
TJT

5 kommentaari:

TriinRa ütles ...

tore ja armas kirjatükk!
Lapse suunamine pole kindlasti kohe tema lõhestamine! :)
Kui lapsele näiteks meeldib palju arvutiga mängida, aga ema teeb selgeks, et see rikub silmi ja teeblast ennast pahaseks, ja kui laps selle peale aru saab, et arvutiga mängimine polegi nii lahe, kui ta varemalt arvas, siis on ju mõlemad saavutanud positiivse tulemuse!
Nii et mina arvan küll, et lapse suunamine tuleb alati kasuks!!!

Anonüümne ütles ...

mina arvan, et lapsevanematel ei tohiks olla sellistesse märkmikesse üldse asja! vanasti oli ikka parem - ise joonistasime oma sõbramärkmikud, emal-isal polnud aimugi sellest, et need üldse olemas on, vähem veel küsimustest-vastustest. "Suurim saavutus" on üldse haige kategooria (kohe näha, et mingi täiskasvanu väljamõeldis) sõbramärkmikus!

Laps Eestis ütles ...

Aitäh kaasa mõtlemast!
Erinevad vaatenurgad lasevad minul ka olukordi erinevalt näha ja laiemalt mõista.
Mina oleksin lapsena tahtnud oma elu oma vanematega palju laiemalt jagada, aga neil polnud selleks jaksu ja võib-olla ka huvi. Minus on mingi igatsus jagamise järele. Jagamine ja koosolemine seostub minul üldiselt pigem armastusega, ma arvan, et see on ka põhjusi, miks ma siin blogin sadadele võõrastele inimestele oma elu isiklikest asjadest - see seostub mul kujutlusega koosolemisest ja teeb kuidagi rõõmsaks.
Loomulikult on asjadel alati ka varjuküljed ja liialdamise võimalused, nt lapse järelt nuhkimine ja liigne tema elu suunamine. Seepärast ma siin neid asju mõtisklen, et enda jaoks sobivaid kohti leida.
Aga ma olen siiralt tänulik kõige eest, mida laps ise oma elust tahab jagada ja vähemalt püüan olla vastu võtmas (vahel on see raske, sest kõike muud on ka nii palju).
Suurima saavutuse küsimus ei meeldinud mulle ka esimese hooga sugugi. Aga kui ma olin selle üle järele mõelnud, et mis on tegelikult saavutus ja mis mitte, siis see mind nii väga enam ei häiri, konventsionaalsed lähenemised saavutamisele küll. See on just neid kohti, kus mul on hea meel, et me veel oleme nii lähedased, et saame selliste asjade üle arutella. Ühel päeval ta lendab maailma ja paljukest me siis enam kuuleme?

Anonüümne ütles ...

Kuidas sõbrad reageerisid sellele, et lemmikjook on porgandimahl ning lemmiksöök köögiviljapirukas? Mu lapse klassis üks teatas, et talle meeldib sibul ning senini kutsutakse sibulaks, samamoodi sai teine hüüdnime kaalikas. Niipalju siis juurviljapropagandast...

Laps Eestis ütles ...

Ma ei tea, et sel köögiviljateemal oleks mingeid negatiivseid tagajärgi olnud. Neil vist üldse üsna vähe narritakse ja kiusatakse (tean klassi peale kokku eelmisest aastast kahte juhtumit). Seda on teiste klasside emad ka öelnud.
Need lapsed, keda mina olen näinud, on küll nii armsad ja kenad, et ei kujutaks ette, et nad võiks niimoodi öelda.