Minu talv

Minu talv algab siis, kui esimene natuke püsivam lumi maha tuleb. Sel aastal näiteks novembri algul. Siis jääb aiatöödega selleks korraks sinnapaika ja mõnda aega pole õue eriti asja, väiksed kohustuslikud käigud ainult.
Algul tundub see pimedus lausa mõnuski. Soojas toas on mõnus lihtsalt olla, nagu aega oleks juurde saanud, kui õueelu väheseks jääb. Suvest on veel jaksu ja sära järel. Lõpuks ometi on ka mitmekuine moosikeedumaraton selleks korraks läbi saanud, hakkaski juba tüütama. Talv on teenitud puhkus pärast toimekat suve ja veel kiiremat sügist ja ma tõesti ootan seda nagu ma vahel ootan päeva lõpus, et saaks juba magama minna. Talv ongi üks pikemat sorti uni.
Ja talvega hästi toimetulemiseks ma jätangi kõik liigsed toimetused ära. Et vajalike jaoks jätkuks. Talv on piirangute ja kokkuhoiu aeg. Loobumine vabastab stressist.
Minu talv jaguneb mitmesse ossa. Esimene ja kõige pimedam osa on teadagi jõuluootuse aeg ja sel ajal soojendan ma end jõuluettevalmistuste ja elava tulega.
Teine osa talve algab pärast uut aastat, kui mõte liigub laste sünnipäevade pidamiste radu. Mõneti on need meil aasta ühed tähtsamad pühad ja peavad saama vääriliselt tähistatud. Eks lapsed hakkavad juba sügisel mõtteid veeretama, et mida erilist ja meeldejäävat sel korral teha.
Kolmas osa on lihtsalt talv. Lumevaestel aastatel oleme lumeotsingutel käinud enamasti sajakonna kilomeetri kaugusel ja vahel ka Lõuna-Eestis. Sel aastal on iga päev pidu ümber maja. Aga suusatama eriti ei jõua, sest kui oled juba paar tundi lund visanud, siis selleks päevaks nagu aitab. Ja teisel päeval tuleb lumerookimisega jälle otsast peale hakata. Nii on suusareiside pealt saanud kohe eriti palju kokku hoida. Eks see vahel võtab natuke kiruma ka, aga õiget lauset otsides läheb kõik oma õigele kohale. Pealegi pean laste praeguses vanuses oluliseks, et nad õpiksid korralikult suusatama ja uisutama, pärast kui keha pikaks venib, on õppida raskem. Sinna kulub ka kuigivõrd vanemlikku tähelepanu. Lapsega koos suusatada veel ei saa ja kahega koos veel mitte niipeagi, aga uisuringe naudime küll, kumbki omas tempos.
Talve edenemisega edeneb ka tüdimust ja väsimust. Ma olen märganud, et tahan kodustest töödest puhata kõige rohkem just talve lõpuosas (muud tegemised edenevad siis küll eriti hästi). Köögivili ega paastuaeg ei inspireeri süüa tegema. Ahju asemel kütaks parema meelega elektriradiaatorit. Kuigi just veebruari lõpus on talv sageli kõige kaunim, vähemalt neil aastail, kui suusatada saab, hakkab siis tunduma, et aitaks juba küll selleks korraks.
Silm sihib üha sagedamini taevasse ja nina haistab õhku: kas juba saaks pestud linad välja kuivama viia? Sest see on minu kevade esimene pääsuke...
TJT

Minu ootused koolile

Pool esimest kooliaastat on möödas. Nii ma märkan, et minus on selginud ootused koolile.
Mulle on kõige tähtsam, et kool oleks lapsele tore koht, kuhu minna. Kui rõõmsad on meie hommikud, kui laps ise tõuseb, paneb riide, võtab koti ja läheb. Vahel ma üritan teda veel loo lugemisega tagasi hoida, et mis ta sinna ikka nii vara läheb. Ja sama rõõmsalt tuleb tagasi ka. Lapsed täidavad matemaatikatunnis armsate loomakestega töölehti ja eesti keele tunnis loeb õpetaja juturaamatut. Sellest, mis minuni jõuab, paistab palju rõõmu ja küllap nad ikka õpivad ka selle juurde. Õpetaja isik on kahtlemata selle juures väga oluline, aga mida mina sellelt distantsilt võin tema kohta arvata. Peaasi, et lapsele meeldib.
Ma olen väga rõõmus koolisöökla üle. Lausa uskumatu, kui tervislikult ja rohkelt võib 12 krooni eest süüa pakkuda (vist oli selline summa, mis riik eraldas?). Nad ise võtavad endale taldrikule toitu. Loodan, et kõhu saab täis nii esimese klassi tüdruk kui ka seitsmenda klassi poiss. Siit kodust vaadates paistab, et kokad on ilmselt ka hingega asja kallal, salatid ja soojad köögiviljalisandid on väga vaheldusrikkad (sugugi mitte väga odavad) ja meie lapsele maitsevad. Paaril korral olen sattunud nuusutama - tõesti isuäratav tundus. Söömiskultuur tundub neil seal ka kõrge olevat. Ja söökla on ilus nagu terve koolgi. Prantsusmaal ei anta lastele isegi lasteaias süüa (muud, kui enda kaasavõetud näksi), koolilapsed tuuakse keset päeva koju sööma (keegi peab selle siis valmis tegema, oma ühele-kahele lapsele). No küll on tülikas elu!
Võimalikult vähe piiranguid. Mulle meeldib, et laps paneb selga, mis talle sel päeval meeldib. Ja et nad tohivad vahetunni ajal kulli mängida. Liikumisvabaduse piiramine on küll koledamaid asju, mis lapsega võib koolis juhtuda. Talvisemal ajal ei saa ju väljas hästi joosta ja kodus pole ruumi, järelikult peab laps saama joosta koolis. Rõõmsa lapse paras mõõt on mitu korda päevas.
Huvitegevused on ka head asjad, kui neid koolist saab. Oma sõpradega koos kõik ühest kohast. Jälle vanemal tükk sebimist vähem ja väike koolilaps saab oma jõudu kulutada asjalikumalt kui mööda linna kolades.
Selle kõige kõrval ei tundu mulle kooli hariv ja arendav roll nii oluline. Iga hooliv vanem tunneb oma last paremini kui õpetaja, kel erinevate huvide ja annete, aga ka isiksuslike või kodust toodud probleemidega lapsi on klassis korraga 30. Ja õpetajal on kõigeks aega ainult loetud minutid. Tore, kui ta põhiteadmised saab enam-vähem kõigile enam-vähem hästi edasi anda ja on ise eetiliseks eeskujuks. Edasine ongi minu meelest lapsevanema rida. Lapse annete eest hoolt kanda ja teda näiteks kuhugi ringi viia.
Ainus paha asi on see, et suur osa lapsevanemaid on elust nii üleväsinud, et neil ei ole selleks jõudu. Ma olen üha seda meelt, et suur osa tavalisi naiste töökohti võiks jagada ümber rohkema arvu naiste vahel ja sellest võidaks kõik (mh on siis ka laste haiguste korral asendajaid kergem leida). Iseasi muidugi, kui suure osa vabanevast ajast emad lastele pühendaksid. Aga puhanum ema on ka tore asi.
Mehed võiks ka vähem tööd teha muidugi. Mida väiksemad on inimeste materiaalsed soovid elule, seda kergem on neid täita ja seda mõnusam, vabam, loovam, rõõmsam on tegelikult elu.
TJT

Mängude varjatud sõnum

Meie tütar sai jõulukingiks ristsõnamängu (tegelikult küll pildil olevaga sarnase, ma ei viitsinud õiget üles otsida). Esimene mäng valmistas nii mulle kui talle paraja pettumuse, sest nende reeglite järgi oleks see ka väga nutikale kaheksasele ilmselt liiga raske - mulle oli ka. Mind tegelikult paneb imestama kirja järgi 7-8aastastele mõeldud mängude keerukus. Pealegi on kaasasolev tähtedekomplekt justkui mõne teise keele sõnade moodustamiseks mõeldud. Tegime siis reegleid mõned korrad ümber ja nüüd on meil mõnus koostöömäng. Punkte me ei loe ja vastastikku käru keerata ka ei ürita. Meil pole kummalgi sellist soolikat. Tegime sellest ühe teise mängu, mis meile meeldib. Ja mh on hariv ka. Nt viimati tutvus tütar selliste sõnadega nagu raun ja faun ja veel mingeid, mida tavakõnes iial ette ei tule ja juttudes ka haruharva.

Aga eile oli lapsel mure: koolis on klassidevahelised rahvastepalli võistlused. Ta ei tahtnud kooli minnagi. Rahvastepall ei ole väikeste õrnade tüdrukute mäng. Mäletan ise, kuidas ma koolipõlves arendasin peitumise strateegiat: üritasin ette välja arvestada turvalisemaid nurkasid, kuhu palli eest putku saaks (kahtlemata väga arendav!). Ma ei tahtnud palliga pihta saada (poisid viskasid muide väga kõvasti) ega ise seda kellegi pihta visata. Millegipärast seostub see teiste surnuks pommitamine mul sõjaga. Ma ei tahtnud kellegi pihta visata, see on nii vastik. Kogu see mäng oli minu jaoks hirmutav (sest pidi põgenema) ja vastik. Lisaks ei meeldi mulle ka rüseleda. Nagu ka mu tütrele. Aga ta võttis end ikka kokku ja läks vaprasti kooli ja osales ära, kus vaja. Nojah.
Ma saan aru küll, et see mäng on kunagi mõeldud välja selleks, et lastele palli püüdmist ja viskamist õpetada, aga kas praeguse aja väärtused ei peaks olema teised? Kas keegi teab mõnda selles vanuses lastele sobivat pallimängu, mis samu oskusi arendaks, kuid jätaks need ebameeldivad aspektid välja?

(Järgmisel päeval lisatud. Ja huvitav, kui palju on vanemaid, kes mu muret mõistavad - või kui palju on lapsi, kellele see mäng sedasorti põhjustel ei meeldi. Sõjaväes püssist keeldumist meil vist eriti kõrgelt ei hinnata ja üsna levinud on ka arvamus, et kõigega peab hakkama saama, mis elu/kool ette paneb. Mina arvan, et eneseareng võiks olla elu lõpuni iga päeva oluline teema, aga see võib kulgeda ka läbi rõõmu ja põnevuse, kire ja pühendumuse. Ma valin koostöö, mitte võitluse!)
TJT

Muna ja kana

Vaatasin haigla ooteruumis, kuidas noor naine vana ratastoolis istuvat meest õue minekuks riietas. Õrnalt, hoolivalt ja kannatlikult. Mõtlesin hetkeks, et kas lapselaps on vanaisale järele tulnud, aga ei, naine oli haiglaõe vormis ja tema muretu olek küll mingile lähemat seosele ei viidanud. Ja ikka pakkis ta vana meest talveriide nagu väikest last. Ja vanamees paistis tundvat end nagu väike laps ema hoole all, säras rahulolust. Seda oli ilus vaadata.
See meenutas mulle miskipärast, et minu kasvukeskkonnas on pidevalt toonitatud, et ma pean omandama hariduse ja mingit sorti positsiooni ühiskonnas. Sama näikse toonitavat meedia. Minu silm jääb peale artiklitele, kus rõhutatakse eesti naiste haridust ja tööhõivet. Ja palk käib ka mõnda sorti positsiooni järgi, mis vastab mõnda sorti haridusele. Kuigi mehed saavad sama töö eest oluliselt rohkem palka, saavad turunduses ja panganduses ka naissoost keskastmejuhid siiski oluliselt kõrgemat palka kui meditsiiniõed... ja nad on mõneti ka ühiskondlikult kõrgemalt väärtustatud kui näiteks meditsiiniõed.
Et sellist Eestit me siis oleme tahtnud.
Samas olen ka ise kogenud noorte mitte-eesti päritolu haiglaõdede ülimat tähelepanu ja hoolivust. Ja sellist hoolivust tahaksin kogeda kogu aeg ja igal pool.
Ma tegelikult ei tunne erilist uhkust oma diplomite üle (kuigi need vahel ära kuluvad, nagu ka diplomite omandamisega seoses tekkinud oskused või teadmised). Palju enam rõõmustab mind see, kui mul õnnestub midagi head ja ilusat korda saata. Sest see on andnud mulle tõelise võimaluse kasvada. Kasvada hoolivamaks ja armastavamaks. Ma tahaksin rohkem sellist Eestit, kus on esmane kasvada vaimus.
Kas on võimalik väärtustada hoolimistööde tegijaid, kui keegi ei taha neile väärilist tasu maksta? Kuidas hoolida hoolitsejatest? Kes peaks kujundama selle keskkonna?
Või kasvatame oma lapsi ikka selles vaimus, et sina vaata kõigepealt, et oma karjääri püsti saad, ehk siis jõuad häda korral ka hoolitsejate vaeva kinni maksta? Või et kõige tähtsam on hoolida teisest inimesest, kui hätta satud, ehk siis keegi aitab sind ka? Igal juhul tundub mulle, et meie põlve kasvatusotsustel on oma osa tuleviku Eesti kujunemises.

Järgmisel päeval lisatud: täna on Postimehe esiküljel, et lapsed õppigu kaua, siis saavad poole rohkem palka. Meditsiiniõeks väga kaua ei pea õppima. Ei oleks vaja meelitada tüdrukuid juristideks, kui nende kutsumuseks on olla meditsiiniõde. Aga sedasorti tundevirved surutakse meil vist jõuliselt maha.
Mulle tundub, et meie ühiskonnas on intellektuaalsus ja materiaalne läbilöögivõime ületähtsustatud hoolivuse arvelt. Tasakaalu on vaja.
TJT