esmaspäev, 28. september 2009

Topistest

Kui mul on juhust oma sugulastega kohtuda, siis jälgin, kuidas nad mu lastesse suhtuvad. Neil põhimõtteliselt on see "lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla" suhtumine täitsa olemas. Silmanähtavalt inimesed soovivad midagi lapse arengusse panustada. Ja selmet tähelepanu ja toetuse eest tänulik olla tükin mina torssi minema. Et mitte niisugust abi ma ei mõelnud.
Mind segab, kui mu lapsi pidevalt testitakse igasugu pädevuste suhtes. Ja et paljude meid ümbritsevate inimeste üldine hoiak on selline, et inimene peab olema ühiskondlikult edukas ja intellektuaalselt võimekas (no meie sugulased juba on, selge see). Muidu nagu polekski tast asja. Mind häiris see ausalt öelda juba minu lapsepõlves, kui sugulaste kokkutulekutel ikka pajatati, kui tubli keegi milleski on. Ma läksin trotsi täis ja lähen nüüd ka. Tänu asemel tunnen vastuhakusoovi.
Miks lastega suhtlemine peab kogu aeg käima nö ülevalt alla, et ma nüüd kontrollin, kas sa seda suurte inimeste maailma asja ka tead või nüüd ma harin sind, et sa teaksid? Kui võrratult palju rikkamad me võiks olla, kui me vahel lihtsalt kuulaks, mis laps räägib. Kui õnnestub vabalt kuulata, kuuleb igasugu huvitavaid asju. Mu tütar teab kasvatusest ja haiguste ravist rohkem kui enamik täiskasvanuid, kellega ma olen kokku puutunud (minust igal juhul rohkem, kuigi ma kahtlemata olen väga paljudelt inimestelt õppinud ja neid asju proovinud enda jaoks läbi tunnetada). Mu poeg jagab tehnikat hämmastavalt hästi ja räägib huvitavaid ulmelugusid.
Ja mulle tundub, et suur osa täiskasvanud maailmast hindab neid eelkõige selle põhjal, kui tublid topised nad on (eelmises sissekandes tekkis sellele sõnale selline tähendus, et inimene on maiseid teadmisi täis topitud). Ja siis ma mõtlen seda ka, mida kõike mina võiks teada, kui mina ei oleks nii tubli topis, vaid oleks kogu aeg säilitanud sideme nende teadmistega, millega ma siia tulin. Mulle meeldiks, kui me saaks inimesi enam hinnata nende unikaalsuse ja terviksüsteemi vältimatu vajalikkuse pärast, lapsi on eriti põhjust hinnata selle armastuse pärast, mida nad maailma toovad ja kõigile jagavad.
Tipp Ja Täpp

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

On E. Frommi raamat Armastusest. On paralleelselt nii tingimatu kui tingitud armastus, mida peres esindab siis vastavalt ema ja isa. Või midagi taolist, lugesin seda üsna ammu.
Meie lääne eduühiskonnas väärtustatakse seda saavutuse poolt rohkem.

Laps Eestis ütles ...

Ma väga tahan loota, et see tingitud armastus on rohkem linnastunud inimeste rida ja maal elab rohkem inimesi, kes elavad tingimusteta armastuses. Loomulikult ei saa seda nii üheti maa ja linna vahel jagada, aga linnakeskkond, need töökohad, mis siin on, ja meedia, mis eelistatult just linnaelust ja sedasorti edukestest kirjutab (peagu oleksin kirjutand, et valgustab - no tere talv, tühjagi ta valgustab), rõhutavad seda tingimuslikku poolt ja nii veelgi suurendavad seda. Meedia ja linna mõjusfäärist eemal elavatel inimestel ehk on loomulikud tungid paremini säilinud. Loomulik on lihtsalt armastada, tingimusteta. Ei tea, aga usun ja loodan, et need kohad on olemas. Usun, et kusagil on tingimusteta armastus valdav, me lihtsalt ei tea sellest, sest see pole praeguste meedias üldkehtivate kaanonite järgi seksikas.

Anonüümne ütles ...

Jumalaarmastuses on mõlemad aspektid esindatud.

Laps Eestis ütles ...

Võib-olla. Kuivõrd nt minusuguse tavalise inimese puhul võikski erineda jumalaarmastus armastusest lapse vastu?
Seda mõtlesin ka veel pärast, et kes meist tahaks olla armastatud auto või töökoha või keelteoskuse pärast? Vähemalt mina tahan küll olla armastatud lihtsalt niisama, tingimusteta. Aga armastada lihtsalt niisama, tingimusteta ei olegi nii kerge. Aga võimalik.

Anonüümne ütles ...

Laste puhul on arusaadavam asi, aga täiskasvanute puhul... Et mitte sallida pattu(ebatäiust), aga armastada patust(näha tema ideaalolemist)?

Laps Eestis ütles ...

Võimalik, et ma üldse ei saanud sellest viimasest kommentaarist aru - tundub, et väga nappide vahenditega on püütud suurt mõtet edastada, aga ma pole üldse kindel, et millist just.
Mõtisklen, et millist pattu mina siin nüüd siis idealiseerin või mis. Kahtlemata ma üht-teist idealiseerin, kuigi tahaks, et mitte. Suurem osa sellest blogist on ikka lihtsalt mingi jutt, mis parasjagu kõrvade vahelt läbi käis.
Mulle tundub loogiline mitte toetada pattu, nagu tundub loogiline ka inimesi kõiges nende patususes armastada - kasvõi selle pärast, et ka mina tahaksin olla armastatud kõigist oma vigadest hoolimata (aga mitte nende vigade pärast ja ammugi ei peaks minu ega kellegi teise vigu idealiseeritama). Kas selles tundub olevat mingi ebakõla?

Anonüümne ütles ...

Tingimatu armastuse teema laste suhtes on omal kohal, aga mehe naise suhtes jääb sellest ilmselt väheks.

Laps Eestis ütles ...

Seni ma pidasingi selle postitusega silmas ainult põlvkondadevahelisi suhteid, mis meil paljuski on suunaga ülalt alla.
Mis mehe ja naise suhteid puudutab, siis sellest ma siin blogis üldiselt kirjutada ei taha. See ainult kommentaariks, et mida enam ma olen suutnud oma topisepeast välja visata vanemate eelarvamusi tingimusliku armastuse teemadel a la mees peab seda ja mees peab toda, seda sisukamaks on muutunud ka mu suhted mehega. Ja mingil müstilisel viisil asjad ikka liiguvad - ka siis, kui otseselt tingimusi esitatakse minimaalselt.

Laps Eestis ütles ...

Päeva mõte: kas see on ka tingimuste esitamine, kui ma ütlen, et soovin olla armastatud ilma tingimusteta? Kas üldse on võimalik soovida tingimusi esitamata?
Ja kui ei, siis kas tingimusteta armastuse kogemiseks peaks loobuma soovidest, uskudes, et need täidetakse niigi?

Anonüümne ütles ...

Viimane väide kõlab hästi:)
PS Olen kuulnud üht huvitavat Armastuse definitsiooni eksistentsialistlikus filosoofias- Armastus on soov omada vaba inimest.

Laps Eestis ütles ...

:-)
:-D