Varsti on kolm koolinädalat õnnelikult seljataga. Minu jaoks on tohutu kergendus, et lapsel koolis meeldib. Kõik tavalasteaiad praakis ta üksteise järel välja ja mul ikka oli mure, et milles siis asi ja kuidas ta siis koolis saab. Praegu tundub, et väga hästi saab.
Kool meeldib ja õpetaja meeldib ja juba hakkab sõpru tekkima. Mulle meeldib kooli juures see, et nad mängivad hästi palju. Kodust vaadates paistab, et nad saavad seal ikka üksjagu mängida, ja ma pean seda siiralt väga oluliseks. Elu on ka palju toredam, kui seda võtta kui mängu. Ammugi peaks lapsed koolis mängida saama. Ja õppida neil ka ei anta, ainult lugemist, mis tal niigi selge.
Ja mul on hea meel näha seda ka, et ta saab oma koti pakitud ja leiab sealt asjad enamasti üles ka.
Ja veel meeldib mulle, et laps saab seal sooja lihatoitu süüa. Ja et ta ikka sööb ka - võõras kohas söömine ei ole meil mitte nii väga iseenesestmõistetav asi. Meie lihasööja lapse toitmine on mulle muidu alailma mureks. Mulle lihtsalt ei meeldi lihatoite teha ja ega nad siis liiga hästi välja ei kuku ka. Aga nüüd saab ta oma vajaliku mõõdu vähemalt koolis kätte. Iseasi, et esimese klassi lapsed söövad kell 10 hommikul praadi ja lõunaajaks on kõht jälle tühjaks läinud.
Kõige toredam asi on veel sellega, et laps hakkas õhtuti ise mõistlikul ajal magama minema ja enam-vähem jaksab vara tõusta ka. (Mina hakkasin nii mõistlikuks alles 25aastaselt, seni olin ikka nii ööloom kui andis.) See oli mulle suur ja rõõmus üllatus. Seni mul kuidagi ei õnnestunud seda korraldada, et ta unejutuks voodisse jõuaks, aga nüüd piisab üsna õrnast meeldetuletusest. Pärast siis loen talle veel ise ka midagi ja jääbki magama. Olen lausa rahul kohe, et laps õigel e tervislikul ajal puhkama jõuab. Hommikul siis laulan tal kogu aeg kõrval, et nüüd riide ja sööma ja välja. Ikka tikuvad vennaga lobisema ja mängima hakkama, aga igatahes on sellega palju parem kui varem. Ikka tohutu kergendus.
Lasteaialaps on ka pärast paari nädalat kohanenud sellega, et peab nüüd üksi lasteaias käima. See käis meil algul ikka mõningase vastuhakuga, aga õpetajad olid väga toetavad ja mingit suuremat tõrget sellega ka ei olnud. Lihtsalt üks kohanemise töö, mis tuli ära teha. Nüüd läheb jälle rõõmuga ja tunneb end lasteaias hästi nagu varemgi, kui õde ka seal oli.
Kõige aeglasem kohaneja olen meil ilmselt mina. Siiamaale on mul pingutus õhtusöök alati õigeks ajaks valmis saada ja kui hilinen, läheb kõik see ilu upakile. Aga eks mina ka tasapisi harju. Või ka mitte. Ega ma väga rutiinisõber ei ole. Sellega harjutan ka end tasapisi, et on kool ja selline asutus. Eks me siis hingele ja vaimule püüame ise pakkuda, mis koolis puudu jääb. Ja kes on öeld, et elu peaks kogu aeg lill olema. Aga enam-vähem ikka on ka. Tänu Jumalale.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar