Lugesin Eesti Päevalehest Leo Kunnase artiklit sellest, mis kõik võiks Eestis parem olla, et laste keskkond toetaks nende arengut senisest enam. Artikkel nagu poenimekiri. Kommentaarium tundus see-eest asjalik. Üllatavalt palju kostis hääli, et lasteaed sellisena nagu ta praegu on, ei ole lastele soodus arengukeskkond.
Mind ikka veel üllatab, miks see nii on. Minu tutvuskonnas on kümnete kaupa emasid, kes pole tavalasteaiaga rahul, aga häda sunnil ikka viivad oma last sinna, sageli nii vähe kui võimalik. Ja on neid emasid ka muidugi, kes on mingi teistsuguse variandi kasuks otsustanud. Aga ikka tundub, nagu ametlik retoorika räägiks lasteaiakohtade nappusest. Nagu see oleks peamine probleem. Lasteaiast väljajäävaid lapsi on tunduvalt vähem kui neid, kes seal käivad. Minu meelest peaks üks peamisi probleeme väikeste laste arengukeskkonnaga olema ikka lasteaia kvaliteet. Olukord, kus paljud ei ole rahul ülerahvastatud rühmadega. Aga midagi ei muutu. Miks?
Ja tolle artikli kommentaariumist leidsin ühe lasteaiaõpetaja arvamuse, et õpetajad ei julgegi öelda, et lasteaiakeskkond ei ole nii hea kui võiks, sest kardavad töökohti kaotada. Nii totalitaarne süsteem? Ringkaitse? Või äkki revolutsiooniline olukord (mina õppisin koolis midagi sellist, et see on siis, kui alam rahvas ei ole nõus sellise olukorraga ja ülem rahvas ei tule enam valitsemisega toime)?
Kes seda süsteemi muuta saab? Mida selleks peab tegema? Kuidas seda peaks tehtama? Kes teab?
Tipp Ja Täpp
7 kommentaari:
mis mõttes need rühmad üle on rahvastatud? normidega määratud suurust (20+2 või mis ta ongi) peetakse liiga suureks?
Normidega on määratud vist 22 last rühmas, mille tavaliselt hoolekogu tõstab 24 lapse peale. Ja 24 väikest last ühes ruumis on tõesti ühe täiskasvanu kohta liiga palju. Nagu kommentaariumis ka lasteaiaõpetajad ütlevad, kulub nende aeg paberitööle ja lastele jääb seda üha vähem. 24 last on kari, mitte enam inimesed.
Kui Sul lapsi on, siis oled ju vahel nt sünnipäeva ajal või muidu olnud koos 10-15 lapsega? Kujuta ette, mis tunne oleks olla üksi niiviisi kogu aeg, viis päeva nädalas. Paljude laste jaoks on see ka liig, nad väsivad ja haigestuvad.
Aga nüüd arvatakse, et kohtade arvu võiks tõsta 26-ni, et kohtadepuudust leevendada.
lapsi iseenesest ei ole ju palju, aga nende jaoks võiks õpetajaid rohkem olla. mul on kogemus nii Eesti kui Soome lasteaiaga, kus lapsi rühmas oli võrdselt, aga Soomes olid lapsed jaotatud mitmete kasvatajate vahel ära - 7 last igale kasvatajale, kes oli nö oma kasvataja. ta pidas vanematega vestlusi, teadis sinu lapsest kõike, andis ülevaate, kuidas päev läks, mida õpiti, kuidas laps ühes või teises olukorras käitus jne. Eestis sellist individuaalset tagasisidet ei saanud, kui just ise ei pinninud
Aitäh!
Ma olen Tuuslariga väga nõus, et probleem on pigem selles, et ühe õpetaja kohta on 24 last. Mitte niivõrd selles, et ühes ruumis on 24 last. Kuigi ka lapsi võiks rühmas vähem olla, kasvõi viirushaiguste leviku piiramise ja stressi vähendamise mõttes. Mina ei tahaks olla koos 20 inimesega ühes/kahes toas viis pikka päeva nädalas. Väsitav oleks.
Aga ma oletan, et põhikulutused lasteaia pidamise juures on seotud õpetajate palgaga (majaehituse kulud on teine teema), nii et üsna lootusetu vist on unistada sellest, et meil võiks ka olla selles suures rühmas paar õpetajat. Kuigi mõnel pool on Tallinnas väikeste juures emad kuni kevadeni välja, nii et eks neist vast mingit tuge ole teistele lastele ka. Aga vaja oleks ikka, et oleks õpetaja nt kümne lapse kohta. Või seitsme, nagu Soomes. Mul on tuttavaid, kes väidetavalt ei saagi lapse kohta tagasisidet. Mina olen saanud piisavalt tagasisidet ka tavalasteaias.
Ma arvan, et meie laste jaoks oli seal liiga vähe isiklikku tähelepanu või vabadust. Või mine võta kinni. Paari-kolme-neljaaastasega ju ei arutle asjalikult selle üle, mis siis tegelikult ei sobinud.
Või hoopis: just sellest oleks tõeliselt mõttekas unistada, et oleks üks õpetaja nt kümne või seitsme lapse kohta?
Et lapsed saaks kasvada täiskasvanu tähelepanuväljas ja isiklike sidemete ja täiskasvanutega suhtluse kaudu omandada vaimsemad väärtushinnangud kui omavanustega üksijäetult oma asju ajades.
Mida siis välja pakute praeguses situatsioonis?
Selles mõttes praeguses situatsioonis, et lasteaedades on liiga vähe õpetajaid liiga paljude laste kohta või praeguses majandusolukorras, kus selle asemel, et õpetajaid juurde võtta, vähendatakse olemasolevate palku veelgi?
Tollest teisest asjast ei oska mina midagi arvata. Minu meelest on küsimus prioriteetides. Eesti riigis on materiaalsed prioriteedid kõrgemal kohal ja ülejäänud väärtused löntsivad tüki maad hiljem järele. Ja ma ei mõtle seda sugugi ülbelt. Meie pere hea toimetulek on meie esivanemate süsteemse aruka pingutava töö tagajärg, mitte ei saa kiita, et küll me ise oleme tublid tegijad.
Meil on antud võimalus lastele pakkuda.
Samas, sellise summa piires majandab Tallinnas väga palju peresid, kes liisivad uusi autosid ja elavad palju uhkemates kodudes. Nii et see on paljus valiku küsimus. Kas laste arengukeskkond peaks olema hea eelkõige materiaalselt või vaimselt? Ja kui ma olen ilusaid kodusid näinud, siis ma saan aru küll, mille eest nad on maksnud. Sellest, mis meie lasteaias hästi on, saavad aru pigem need, kes on seda ise kogenud - oma laste näitel. Meie lapsed vist kuidagi erilised välja ei paista (võrreldes nt uhkete vidinatega lastega, mis eristuvad juba kaugelt).
Kui ma midagi sooviks, siis ehk seda, et me oleks julgemad unistama. Oma lastele paremast põlvest. Kõlab nagu Juhan Liiv?
Selles mõttes ka kindlasti, et me oleme oma lastetubade mustade lagede suhtes väga leplikud. Nii on alati olnud ja jääbki, kuni me ise midagi ei muuda.
Kui paljud vanemad valiksid teisiti, looks ja arendaks, oleks ka laste üldine arengukeskkond teine. Kõik algab Sinust ja minust. Meie unistustest ja tööst nende unistuste täitmise nimel.
Mis puudutab küsimust, mida selle olukorraga lasteaianduses peale hakata, siis ega mina ka ei tea.
Küsin ja mõtlen ise kaasa. Ma ei arva, et oleks mõtet hoida emasid kodus kauem kui nad ise seda soovivad, see ei ole hea ei emale ega lapsele. Ja enamasti saab emal millalgi kodus olemisest isu täis. Tal peaks olema võimalus minna tagasi palgatööle. Minna nii, et lapse arengukeskkond jääb parimaks võimalikuks, tähelepanelikuks, hoidvaks ja armastavaks. Küllalt on ka neid naisi, kes tahaks seda tööd teha, aga majanduslikel põhjustel ei saa endale lubada. Hoidjad on enamasti ilma haigekassa kindlustuseta mustalt töötavad põrandaalused, sellist staatust ei saa soosida kuskiltpidi, kuigi neid inimesi on tegelikult väga vaja ja mõnedki neist teevad kuldaväärt tööd.
Perepäevahoiud on meie pere kogemusel hea valik. Kui tööpõhimõtted pere arusaamadega kokku kõlavad ja töötajad on pühendunud professionaalid. Väiksem laste arv rühmas ja kõiksugu paindlikumad süsteemid on toeks nii lapsele kui hoidjale. Kõik algab inimese väärtustamisest - algusest peale!
Lasteaedades võiks ka paljude jaoks väga head tingimused olla, kuid ma arvan tõesti, et seal peaks olema rohkem korraliku palgaga motiveeritud töötajaid selle laste hulga kohta.
Kõik see on majanduslikult hästi kallis, nii hoidjatele maksude maksmiseks riikliku või kohaliku omavalitsuse toetuse maksmine kui perepäevahoidude toetuste hoidmine vähemalt senisel tasemel, rääkimata lasteaedadesse täiendava personali kinnimaksmisest. Mulle tundub asjakohane, et ka pere panustab oma eelarvest, kui soovib kvaliteetsemat teenust.
Nii et see kõik läheb väga majandusekeskseks, ja raha justkui ei pidada olema, ei riigil, kohalikul omavalitsusel ega perel (seda me ju päevad läbi meedia vahendusel kuuleme-näeme). Aga ma arvan, et see on ka paljus prioriteetide küsimus.
Kõik algab unistamisest. Sellest, et me üldse oleme valmis paremaks eluks. Või arvame, et peame oma lapsed musta laega tuppa veel kauaks jätma, sest nii see on alati olnud.
Lugesin Tuuslari blogist ühte vana postitust ja leidsin enda jaoks mõtte, et eks me enamasti ole sättinud piiri sinna, kus ta parajasti on (Tuuslar kirjutas seal küll millestki muust, aga minu jaoks pole see praegu oluline).
Meil pole lihtsalt jõudu lastele paremat lapsepõlve pakkuda (osalt muidugi selle pärast, et paljud muud asjad tunduvad olulisemad). Lapsevanemate pead on täis olme- ja töömuresid. Ja enne laste saamist ei saa üldse aru, mis häda nende lasteaedadega peaks olema. Ja pärast pole enam vahet.
Et ju siis jääb nii sellega.
Postita kommentaar