Sugulastega kohtudes tuli üks vana lugu jutuks. Kuidas mu esiema oli Teise ilmasõja järgses Eestis sünnitusmajas kehvasti koheldud, sest ta oli muulane. Kuigi mitte venelane ja kuigi kõneles eesti keelt. Ja oli äsja sünnitanud oma neljanda lapse.
Mul on nutmaajavalt valus selle peale mõelda. Kuidas viha selle eesti rahva sees elab ja oma valusaid siirdeid ajab. Ja kuidas me seda edasi kanname põlvest põlve oma lastele, kuni kõik saavad ära nuheldud kasvõi seitsmenda põlveni välja.
Ja mul on nutmaajavalt valus nende hävitatud rahvaste pärast, kelle viimastes esindajates elab valu selle hävingu pärast, mida Nõukogude kord on toime pannud. Ja laias maailmas on neid mahakantud põlisrahvaid veel palju, millegipärast puudutavad teated saamide, aborigeenide või indiaanlaste kohtlemise kohta mind ka. Lõputult mahajäetud külasid ja laastatud loodust, juurtetust, hoolimatust, hävitatud kultuuri. Mu isal on oma riik ja rahvas, aga mu emal ei ole. Ega saagi olema. See rahvas on laiali pillutatud ja assimileeritud.
Ja mul on valus nende viha käitumiste pärast, mida vist kõik mitteeesti päritolu inimesed on pidanud siin kogema, ka täiesti tublid ja korralikud inimesed. Nii palju viha ja valu. Mis loovad uut viha ja uut valu.
Pole siis ime, et ükskord ajab närvi kasvõi valesti parkinud autojuht - ja mis valu pidi temas olema, et ta oma tööd hooletult tegi?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar