Keegi küsis mu käest selle vimma teemaga ühenduses, et kuidas mind on lapsena kasvatatud. Püüdlikult. Mu vanemad lugesid tollaseid (Spockieelseid) raamatuid ja püüdsid kõike õigesti teha. Kuulasid meditsiinitöötajate nõuandeid ja mitte vanaemade tarkust. Selle püüdlikkuse laste kasvatamisel olen ma ilmselt oma vanematelt pärinud. Ainult autoriteedid on erinevad.
Ega ma väga täpselt ei mäleta, kuidas nad just täpselt mind kasvatasid. Ma olin siis ju laps. Ma arvan, et midagi sellist on minuga ka juhtunud, nagu juhtub minu lapsega tema ema poolt. Kui ma näen, et tütar nt kaotab patsikummi ära ja hakkab selle pärast norutama ja kurvastama, teeb see mulle mõnikord tohutut valu - et sellise pisiasja pärast niimoodi norutatakse. See võib teha sellist valu, et tahaks lärmata. Ja mingil kujul seda pahameelt ikka välja pritsib, kui ma just parasjagu väga teadlikult ei käitu. Midagi sellist oli ilmselt minu lapsepõlves ka.
Minu lapsepõlves oli maailm üsna selgelt ära jagatud. Olid head ja pahad, õiged ja valed asjad. Ja vanemate seisukoht oli ilmeksimatu. Samas kasvatati mind ka oma peaga mõtlema - vist lootuses, et see kaitseb mind pubekate kambaviisiliste lolluste eest. Võibla kaitses ka. Ja kindlasti andis lootust ja julgust uskuda, et see, mida mina teen, on minu jaoks õige. See on vast parimaid asju, mis ma olen oma lapsepõlvekodust kaasa saanud. Selle tahan kindlasti oma lastele edasi anda (ja enamgi veel: ka teadmise, et iga tunne on seda väärt, et temaga arvestada). Aga ma ikka palun vabandust ka, kui ma aru saan, et olen oma laste suhtes eksinud. Mingi progress peab ju ikka maailmas olema.
Aga need kaks asja - õigeks ja valeks ärajaotatud maailm ja oma peaga mõtlemine ei sobinud muidugi omavahel kokku. Ma näen siiamaani, kuidas minu maailm mu vanematele peavalu valmistab. Nii ei peaks saama elada. Selles blogis väljendatud seisukohad ei kõlba vist ka enamjaolt kuhugi. Ma ei hakka igaks juhuks proovimagi.
Nt olen ma avastanud, et minu jaoks kõige kiirem ja sisukam viis vimmaga ümber käia anda see Jumalale. Ma "ei tohi" olla vihane ei enda pärast (sest kahjustab tervist) ega teiste pärast (sest lõhub ja kahjustab teisi), aga ma tohin olla vihane Jumala jaoks. Sellest võidavad kõik, sest ma saan kiiresti tagasi meelerahu. Lõpuks ma ikkagi tohin olla selline, nagu ma parajasti olen. Sealjuures kedagi kahjustamata. Äärmiselt suurepärane teadasaamine, mis ühe kirikuõpetaja kaudu minuni jõudis. Teistmoodi mõtlevale inimesele võib samas jälle see, et keegi suhtleb jumalaga, olla uskumatult ärritav asi. Mina ei tea, miks see nii on. Aga meil kõigil valutab kusagilt.
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
Ühel päeval mõtlesin sellise teema üle, et võib-olla selline asi nagu mitte oma halva tuju näitamine polegi väga hea. Me oleme inimesed. Inimestel on emotsioonid. Kui on hea tuju, siis näita seda väärikalt, kui on halb, siis samuti pole vaja seda väga alla suruda. Ilma halbade asjadeta on raskem hinnata ka häid momente.
Iseasi muidugi, kuidas seda halba tuju näidata. Sellele ma väga pole mõelnud, aga arvatavasti karjumine ja negatiivse õhkkonna tekitamine pole parim lahendus..
Nõustud, ei?
Ma arvan, et on asjaks märku anda, mis meeleolu mul on. Eriti, kui on paha. Et hoitagu eemale.
Aga sootuks teine asi on, kui mind ärritab mingi asi, mis ilmselgelt ei ole selle olukorraga seotud. Ei saa olla, et ma ärrituks selle peale, et laps ei leia oma patsikummi. Ärrituse põhjus on ikka kindlasti mingi muu. Iseasi, et ma ei tea seda. Nii ma siis püüan ütelda ka. Et olen ärritunud ja ei tea, miks.
Karjumine ja igasugune negatiivsuse väljapritsimine pilkude, häälitsuste jms mõjub väikestesse lastesse halvasti. Nad imevad ümbritsevat meeleolu endasse nagu käsnad. Ja kui ma nt selle peale oma viha väljendaks, et ta patsikummi ei leia, hakkaks ta pigem arvama, et midagi on temaga valesti.
Aga ei ole ju nii. Ma tahan, et nad alati seda teaks. Aga nii kõva mutt ma ka ei ole.
Postita kommentaar