teisipäev, 22. juuli 2008

Koristamisest

Kord on tore asi. Aga üsna täitumatu unistus, kui kodus on väikseid lapsi. Kõik nende mängud on üks korratuseloomine, millest vahel sünnib ka imelisi korrastatusekillukesi, aga suur osa jääb lihtsalt korralageduseks. Ja kes siis peab seda koristama?
Tean, et mõnes lasteaias suunatakse lapsi juba maast madalast asju enda järelt ära panema. Ja mõnes kodus muidugi ka. Aga minul pole see eriti hästi õnnestunud. Võibla meil on mingi vähese koristamise geen peres liikvel. Tütar üldse ei taha koristada, kuigi midagi ta enda järelt ikka ära paneb, kui palun. Mina ka ei tahtnud lapsena üldse koristada. Ja mu ema olla ka selline olnud, et parem ainult loeks põnevaid raamatuid. Tema on küll minu täiskasvanupõlves suutnud kodu korras hoida, aga see on kaugele näha, et mitte rõõmu ja naudinguga.
Mina koristan vahel naudinguga küll. Siis selle naudinguga, et saan omaette midagi teha. Kui saan. Siis on väga mõnus omas tempos lihtsalt ringi kõndida ja asju ära panna või monotoonselt miskit pühkida-nühkida, meel vabalt ringi lippamas. Selleks, et sellest aru saada, pidin ma kõigepealt lapsed saama. Enne ei meeldinud koristamine mulle sugugi, sest kogu ülejäänud elu tundus huvitavam. Aga see huvitavam elu on praeguseks minu eest kuhugi pakku läinud. Jäänud on lapsed ja koristamine. Kah pole viga.
Küsisin siis ühe waldorfõpetaja käest, et kuidas nemad küll lapsi koristama õpetavad. Ja sain teada, et justkui ei õpetagi. õpetaja koristab ees ja laulab, et hakkame koristama. Suuremad lähevad kaasa, väiksemad mitte. Ja neid ei sunnita. Eesmärk on saavutada, et laps hakkaks välist jäljendades kaasa tegema. Ma arvan, et selleks on ülioluline, et õpetaja koristaks rõõmuga. Et laps tahaks selle rõõmuga kaasa minna. Meeleolu määrab, kas tahab. Või kas võiks tahta. Nad ei sunni lapsi koristama, sest sund lõhub lapses midagi ära. Nii ma olen sellest aru saanud.
Minu jaoks on olnud määrav, et pahura meeleoluga inimesest ma hoian eemale. Ja käsk ja keeld lõhuvad mõne meeleolu puhul veel eriti. Siin võib olla ka selle juur, miks koristamine mulle vastumeelne on (olnud).
Iseasi, et seda rõõmsat meeleolu ei jagu mul koristamise juures just kauaks, kui ma samal ajal ka titekarjas olen. Sest nii on väga väsitav ja edasi see töö suurt ei liigu. Ja kusagil on suur ja põnev maailm, millest mina osa ei saa, sest tegelen parajasti koristamisega. Nii et gurude jaoks on see värk, lihtinimesele tabamatu vist. Võibla ma kümne aasta pärast õpin selle nipi ära, kui hästi harjutan, aga siis on lapsed juba suured kah. Ja kas ma viitsingi nii hoolega harjutada, kui täpselt ei tea, mida ja kuidas.
Tipp Ja Täpp

1 kommentaar:

Segasumma Saara ütles ...

Minu väiksem koristab suure heameelega, kui talle ainult veidike ette näidata, et näed, paneme asjad siia kotti ja siia kasti. Talle väga meeldib ja on kangesti uhke enda üle siis (teeb endale ise pai ja pomiseb positiivseid sõnu :P). Pigem ei taha suur poiss eriti taolise tüütusega tegelda ning ägiseb, kui vihjan, et tema träna jälle pool elutuba täis on saanud.