Pere ja Kodu (PK) juulinumbris oli juttu lapse tahte arengust ja selle suunamisest. Meil on see ka igapäevane teema, küll veidi teise nurga alt. Kuidas suunata väikelast, kel on tugev tahe korda saata sobimatuid tegusid. Pigem siis sobimatult suunatud tahtega toimetulek kui tahtekasvatus.
PK soovitab ise tahtejõudu välja näidata. Küllap see on väärt soovitus neile, kes soovivad last tahtejõulisemaks kasvatada. Mina pidin oma tahtejõulise lapsega toimetulekuks kõigepealt ise endale tugeva tahte kasvatama. Sest mu lapse oma jääks muidu alailma peale (jah, eks seda vahel juhtu nüüdki) ja siis juhtub miski suur jama. Selleks tuli harjutada tunnetama oma keset. Ma lõin endas tunnetuse, et ma ei ole umbes nagu põhku täis topitud nukk või keedumakaron, vaid olend, kelle sees on telg. Minu teljes on minu olemuse tähtsamad tahud - seal on teadmine, kes, miks ja mille jaoks ma olen. Seal valitseb puhtus ja kord. Iga kord, kui ma oma väikest marakratti keelan, püüan kõigepealt leida üles enda telje. Heidan korraks pilgu korrale enda sees ning sellest jõudu ammutades võtan ühendust lapsega. Loon ühenduse lapsega ja alles siis ütlen, et selline tegu, millist ta plaanis või ehk ka korda jõudis saata, mulle ei sobi. Ühendus on siis olek, kus minu ja lapse tunnetus on koos, nagu üksteise peale pandud, niisama keelamisel pole minu meelest mõtet, see mõjub lihtsalt mürana ja sellisele keelule ta tõenäoselt ei allu. "Mulle ei sobi" võib kõlada füürerlikult, kuid see on ainus, mis kaheaastasele mõjub. Keerulised seletused tulevad hiljem. Lihtsa seletuse annan praegu ka, aga alles pärast seda, kui laps on vastu võtnud keelu põhjendusega "mulle ei sobi". Mõnestki asjast saab ka kahene aru.
Minu tahe tükkis olema ebapuhas, on siiamaale. Nagu kodused emad ikka, tegelen ka mina sageli kolme asjaga korraga. Keedan putru, suhtlen lapsega ja kõrvalt veel panen asju oma kohale või sirvan silmaga ajalehte. Sellise inimesega läheb laps ka segadusse. Ei suuda oma eakohase toiminguga ühele poole saada, sest tema meel on samuti hajevil. Hakkab riide panema ja unub mängima. Ma olen hakanud asju tähtsuse järgi kirja panema, see aitab mul end olulisele suunata ja ülejäänu kõrvale jätta.
Tahte arengus on waldorfpedagoogide sõnul oluline sõna öelda ka rütmil. Päeva, nädala ja aastaringi rütmid tugevdavad lapse tahet. Kindel järgnevus loob korra ja struktuuri, millelt saab toimida tahe.
Enamasti ta esimese ütlemise peale muidugi ei kuula ja ma lihtsalt tõstan ta pahanduse pealt ära või võtan ohtliku relva ära. Waldorfpedagoogid ütlevad seda ka, et ainult sõnaliseks suhtluseks on laps valmis vist kümneaastaselt. Sinnamaale on eeskuju määrav. Ehk siis tegu loeb.
Samal teemal: "Koosolemise jõud".
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar