laupäev, 17. mai 2008

Piirid

Sattusin ühe emaga piiridest rääkima. Ja sain selgeks, et hea, kui lapsele seatakse võimalikult vähe väliseid piire. Aga ema ise on enda piirides kindel. Siis tulevad lapsele vastu teise täiskasvanu isiklikud piirid, mitte talle seatud piirid ning laps peab ise pingutama, et oma piirid leida ja paika panna.
Olen kohanud seisukohta, et tuleks saavutada olukord, et last ei peagi käskima. Laps läheb ise magama ja paneb ise riide, kui on nt õuemineku aeg. Tükk aega mõistatasin, et kuidas see on üldse võimalik. Nad ei lähe ju. Kui palju on lapsi, kes tahaks magama minna? Meie lapsed kukuks enne väsimusest pikali kui vabatahtlikult voodi läheks.
Praegu ma mõistan seda nii, et kui vanema kese on puhas ja tasakaalus, siis ta saab luua oma keskmesse selle tunde, et nüüd läheme magama. Ja sellest keskmest kõneldes, kui kõne on suunatud otse lapse keskmesse, nad tõesti kuulavad paremini. Kui suudan luua olukorra, et olen mingis tundes lapsega täielikult üks. Aga see on ikka suuremat sorti pingutus nii puhtalt siin ja praegu olla ning igas hinge seisukorras ma sellega ikka toime ei tule. Kes oleks võinud arvata, et lihtne (vägivallatu) laste magamapanek võib olla nii suur pingutus?
Mind inspireeris kunagi Marianne Mikko artikkel Postimehes. Praegu kommentaare vaadates sain aru, et u 90% vastanuist on pigem vägivalla poolt või plämab niisama. Ega see vist lapsevanemate seas ka teisiti pole. Vägivald on kiirem ja nö mugavam tee, aga mina arvan, et vägivallatu tee on parem. Seepärast ma ikka proovin. Otsin ja katsetan ning vahel juhtub, et leian ka.
Tipp Ja Täpp

4 kommentaari:

Ninataga ütles ...

Head lapsed EI kasva vitsata...
Ma näen pidevalt 2 last. Ühes peres on olemas kõik. Vits, armastus ja hoidmine. Teises pere on kõik lubatud. Armastust pole, sest vanematel pole aega.
Paku, kummast perest laps käib pidevalt teisi löömas ja on õel, tige ja kiuslik?

Laps Eestis ütles ...

Kindel see, et kiuslik laps tuleb sellest perest, kus puudub armastus ja tähelepanu.
Ja olen nõus, et väike vits ei pruugi last veel agressiivseks teha, kui muidu on armastust ja hoidmist piisavalt.
Kui mina püüan laste kasvatamisel igasugusest vägivallast hoiduda (olgem ausad, päris välja ei tule), siis ikka selle pärast, et see vägivald jääb lapse sisse. Kõik jääb, mis inimese sisse lapsena on pandud. Ja kõik see kasvab koos lapsega. Ja välja hakkab see tulema kunagi palju hiljem. Teismeeas ja täiskasvanuna.
Aga arva Sina, kas kumbki meie lastest käib teisi löömas, on õel, tige või kiuslik?

Ninataga ütles ...

Ma arvan, et ei käi - kuid juhul, kui nad teavad mis on on vits ja mis on tegu, tagajärg seos.
Mina kasvatan oma lapsi kah, tegu tagajärg seosega. Vitsa on saanud mõlemad. Suurem isegi rihma ja seda mitte ükskord. Nüüd on ta viisakas ja tubli pubekas :)

Laps Eestis ütles ...

Õige vastus! Nad ei ole tõesti sugugi vägivaldsed, aga see ei pruugi muidugi olla ainult meie võrratu kasvatuse tagajärg :-) Ma arvan, et suur osa inimesi ei löögi teisi, ei ole kiuslikud ega õelad, ning see, et kahest lapsest kaks sellised ei ole, mahub lihtsalt statistilise tõenäosuse piiresse.
Minu lapsed ei ole kunagi vitsa saanud. Olen mõlema kasvatuse juures otsinud erinevaid lähenemisviise. Pahameeles on mõlemad ka mõne väikse laksu saanud paariaastase eas. Ning mõlema lapse puhul arvan, et see oli minust rumal ja saamatu tegu. Ühte see lihtsalt kurvastas, teine ei saa selle teguviisi mõttest üldse aru. Ning kehaline karistamine ei ole nende puhul küll vähimalgi määral täitnud kasvatuslikku eesmärki.
Põhjuse ja tagajärje teemal kirjutan uue postituse, aitäh Sulle inspiratsiooni eest!