pühapäev, 18. mai 2008

Põhjusest ja tagajärjest

Selle postituse inspiratsiooni eest tänan Nipitirit, kes eelmisele postitusele kaks kommentaari kirjutas ja esitas mitu küsimust, mis panid mind põhjuse ja tagajärje seose üle sügavamalt järele mõtlema.
Ma pean põhjuse ja tagajärje seadust alustrajavaks vaimseks seaduseks ning selle tundmaõppimist tõesti väga oluliseks ka lapse jaoks. Ma olen Nipitiriga nõus, et oma ihu kaudu on kõige kindlam viis õppida enda tegude eest vastutama, aga see ei pea tähendama kehalist karistamist, mis on lihtsalt vägivald. Väikelaps on nagunii pidevalt ametis millegi sellisega, et võib haiget saada, kui eksib.
Laste varasest titapõlvest peale olen lasknud neil enda tegude tagajärgedega kohtuda. Ma arvan, et esimesi sõnu, mis mu poeg ütles, oli "Emme, appi!" ja seda tõenäoselt juba enne aastaseks saamist. Minu lapsed hakkasid ronima umbes kaheksakuuselt ja algusest peale lasin ma neil proovida ja eksida, st natuke haiget saada. Kõvad asjad võtsin põrandalt eest ära, võibla panin ka padjad alla ja lasin neil ise nt madala kapi serval turnida - ammu enne, kui nad ise käima hakkasid. Mõlemad said minu mälu järgi umbes ühe korra natuke haiget, kui valest kohast valel viisil alla tulid. Edaspidi kuulasid minu soovitusi või kutsusid mind apppi, kui paistis, et liiga keeruline on mingist olukorrast üksi välja tulla.
Palju haiget saada ma muidugi pole neil lasknud. Ronimist kartma ei ole neist kumbki õppinud, kuigi tüdruk on väga õrn valu ja ebamugavuste suhtes. Küll on nad mõlemad õppinud väga hästi ronima - sest ma pole kunagi kummalegi öelnud, et alla kukud ega tagasi hoidnud, ikka vastupidi, võimalusi pakkunud; lihtsalt õpetanud, kuidas õigesti ronida. Ja nõudnud, et nad roniks alla ka ise, kui üles ronisid. Sest kui ülesminek on ronija lõbu, siis allatulek on ronija töö, mis tuleb ka ära teha, ka üheaastasel.
Kui poiss lõikas hiljuti oma sõrmkindal kõik viis sõrme poole pealt maha, siis nüüd käib sügise suurte külmadeni selle sõrmikuga. Selleks, et oma teo tagajärgedega tutvuda. Me ei pahandanud ega karistanud teda üldse mingil viisil (käärid võtsime ära, et muud sarnast ei juhtuks). Iseasi, et veel pole teada, mida ta valib sellest juhtumist õppida. Võibla ta noor pungi/rokimees nüüd hakkabki nii käima, sest see on normaalne. Aga siis olgu nii.
Minu ega õe ega kellegi teise asjadega ta nii teha ei või. Kui teeb, me ei karista ei sõna, pilgu ega teoga, küll aga räägin, et mulle see ei sobi. Ja võtan relvad ära.

See kõik on mulle ka suur ja ilus õppetükk ning ega algus kerge olnud. Mind on kasvatatud teistmoodi (mitte küll vitsaga, aga karistades siiski) ja uusi kombeid õppida on suur töö. Aga mul on olnud õnne sattuda kokku targemate emade ja õpetajatega, kelle pealt ma olen näinud, et selline kasvatus võib täiesti töötada, ning ise ka proovima hakanud. Ausõna, ma olen oma lastega enda meelest kaugelt üle keskmise hädas olnud. Kuigi nad pole löönud, on neil olnud muid tülikaid käitumisi - tegelikult mulle üldse väikelaste puhul see käitumise sõna ei meeldi. Nad pigem reageerivad elule. Ja vahel kohutavalt tülikal viisil. Aga võibla on siis viga elus, mitte lapses. Minu jaoks on oluline hoida väikelapse keskkond selline, mis toetab nende kasvamist õiges suunas. Ja väikelapse keskkond algab emast.
Tipp Ja Täpp

5 kommentaari:

killuke ütles ...

Lapse kasvatamine on tõeline kunst ning vahel tahaks väga, et keegi ette ütleks, mis täpselt tegema peaks... Minu tüdrukud on pisut suuremad - 10 & 12. Tunnistan, et olen üks kord endast välja läinud, kui tüdruk midagi tegi, mis keelatud oli ja talle ohtlik. Andsin päris kõva laksu, mis teda väga ehmatas, sest ma kunagi seda ei tee. Usun, et sellel korral oli just seda vaja.

Olen väga nõus sellega, et nad peavad oma tagajärgedega ise toime tulema. Olen oma lapsi üsna sarnaselt kasvatanud, lasknud neil „omad vitsad kätte saada” või lubanud teha asju, mille peale mõni mamma kiiruga vahele segama läheks.
Me ei saa lõputult neid kaitsmas olla, kuidas nad muidu õpivad.

Ja veel midagi. Minu ema jättis mind õega enamasti rahule ning me õppisime oma probleeme abita lahendama. Nüüd olen lugenud, et see on parim viis, kuidas õed/vennad ka tulevikus parimateks sõpradeks jäävad. Nii ei rutta ma oma laste tülide vahele liiga kiiresti. Kui minule kaebama tullakse, siis lasen neil kummalgi rahulikult ära rääkida, mis juhtus. Keeldun neid kuulamast, kui hääles vingumist ja süüdistamist. Olen leidnud, et rahulikuks sundimine rahustab neidki.

Muidugi on nüüd, kus vanem hakkab teismelise tunnuseid välja näitama see palju raskem, kuid siis saadan nad tavaliselt pisut maha rahunema ning peale seda räägime uuesti.

Ma pooldangi pigem lapsega maha istumist ning arutamist, miks üks või teine asi valesti läks ja miks see, millega ta hakkama sai, sugugi õige polnud. Isegi kui nad päris pisikesed olid.

Mis paneb aga samas meid otsustama, millised on õiged ja valed teod... Näen liiga palju enda ümber asju, mille peale kurjustatakse, kuid millel tegelikult mingit tähtsust suuremas plaanis pole. Mäletan ühte Eestis käimise korda, kui mu sel korral poole väiksemad lapsed igavusest hakkasd tänavatolmu sees mängima (sest emme pidid kellegagi jutustama). Nägin seda küll ning nentisin omaette, et riided tuleb õhtul kohe kindlasti pessu panna. Olin aga samas lausa ehamatanud, kui mitmed möödakäijad tegid halvustavaid märkusi, kuigi lapsed kedagi seal tänava-äärel ei seganud...

Udo ütles ...

Sinu viimased kolm postitust seonduvad suurepäraselt. Lugu "OSHO:Kui oled õnnetu, ole õnnetu!" seob elu positiivse ja negatiivse üheks tervikuks. Tahtsin siin veel lisada, et negatiivne ei ole üksnes elule vürtsi lisamiseks, vaid on ka eluliselt vajalik. Mõtle, mis oleks, kui nälg või külm ei oleks negatiivselt tajutavad. Olemine on hea ja halva tervik. Lapse kasvatamisega ju samuti. Kui hakkad eraldama head halvast, näiteks lapse laksuga suunamist ohust eemale pead (mõtled) halvaks, või teadlikult kasvatad last ainult heaga, on hea halva tasakaal juba rikutud. Siis pole laks lapsele enam hea-halva tervik, vaid tõepoolest ongi vägivald. Ärge laske end tegude näilisusest häirida, mõte on asja juures oluline.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh, Killuke põhjaliku ja inspireeriva vastuse eest. Kui aega saan, kirjutan seonduval teemal veel.

Voldermar-August, minu puhul pole küll seda hirmugi, et ma saaks lapsi ainult heaga kasvatada. Minus on üksjagu negatiivsust, mis on paratamatult lapsele kohe tunda. Ma püüan küll alati teadlikult vingumist ja manipuleerimist ja liigset survestamist vältida, aga mu impulsiivne pahameel milleski ikka väljendub. Nii et oma portsu ja võibla rohkemgi halba saavad nad paratamatult iga päev kätte. Lihtsalt need küljed pole siin blogis nii tugevalt näha, sest tänu ajalisele distantsile juhtunust olen blogisse kirjutamise ajaks neist juba võitu saanud. Ja ebakindlusest võitu saada aitab ainult aeg ja veel rohkem kogemusi. Paras hulk ebaõnnestumist on kah paratamatu.

Udo ütles ...

Nonääd, sa ütled ka et ega saagi lapsi ainult heaga kasvatada. Milleks siis tekitada endas sisemist hea ja halva võitlust, ilmaaasjata koormaks kaasa.

Laps Eestis ütles ...

Voldemar-August! Ma arvan, et kui kõik laseks end lõdvaks ja oleks täiega nii suured sitapead nagu ainult tahaks, oleks meil kõigil ikka väga vilets elu ja üha viletsamaks läheks. Ma olen Sinuga nõus, et pole vaja võidelda. Aga ma arvan, et on mõistlik suunata end paremate käitumiste ja suhtumiste poole. Mina igatahes teen seda. Ja ma kahtlustan, et Sina ka - kui Sa mõtiskled budistlike nirvaanade üle (lugesin midagi sellist Su blogist). Budistid jõuavad nirvaanasse küll ainult isikliku pingutuse jõul, kuigi ilma võitluseta. Seepärast ma otsingi viise, kuidas oma vihaga toime tulla ja hoidun viimase võimaluseni nt laste peale karjumast, kuigi ma olen tundnud nii suurt viha, et ei julge seda siia kirja pannagi. Mh on just budistliku meditatsiooni raamatust pärit minu sissekanne "Viha vastu".

Pigem ma arvan, et koormat tekitab just nt viha sihitu väljaelamine endast nõrgemate pihta. Ma arvan, et mingist sellisest allikast need koormad pärit ongi. Ma ei näe, et ma kannataksin ettekujutuse all, et ma olen liiga hea inimene :-)