Ühes seltskonnas juhtus, et äkki keset murelikku vestlust puhkes üks ema nutma. Tundis sellist valu, et lihtsalt nuttis ja me teised seal ümber olime üsna kohmetud. Minu jaoks on küll ebamugav näha kedagi nutmas. Ja veel sellises lootusetus valus. Mina tahaks nutta nii, et keegi ei näe, või kui, siis ainult oma kodused. Ülejäänutele tahaks ikka mingi eduka ning enese ja emotsioonidega toimetuleva inimese mulje jätta. Teiste nähes nutta on kuidagi väga piinlik. Seepärast on ka teist nutmas näha mulle väga piinlik. Keerasin natuke selja ja mõtlesin, et mis siis nüüd. Peaks nagu aitama inimest, aga mina tahaks sellisel hetkel pigem üksi ja rahus olla. Ja et keegi ei näeks - mis praegu oli küll võimatu.
Ta täiskasvanud tütar läks tema juurde ja võttis tema ümbert kinni. Hingasin kergendatult, et ometi keegi on tema juures. Ja mulle tuli meelde palju kordi, mil minu väike õrnuke tütar on tulnud minu juurde, pannud mulle käe lohutavalt ümber ja hinganud minu juures oma vaikses rahus. See on uskumatult toetav ja armas ja liigutav. Mul läheb alati kohe paremaks. Kuigi nii lohutamatult nutmas ta polegi mind näinud. Ta teeb seda lihtsalt siis, kui ütlen, et olen kurb või pahur või natuke õnnetu.
Teisel päeval küsisin tollelt emalt, mida tema oleks sel hetkel vajanud. Ta ütles, et tahtis lihtsalt selle valuga silmitsi seista. Ja et sel hetkel oli tal piisavalt jõudu sellega kohtuda ning ta ei vajanud kõrvalistelt midagi, ainult seda, et tal lastaks nii olla. Ja veel ütles ta, et vaata, mida lapsed teevad: kui nad näevad, et emal on raske, siis nad lähevad ja võtavad tema koorma enda kanda.
See ehmatas mind tõesti. Ja tundus õige: minul on ka ju kergem hakanud, kui mu tütar on mu juures ja paneb käe ümber, kui mul on raske. Ja ma tundsin suurt tänu lapse ees, aga ka vastutust oma tunnetega ise toime tulla. Miks peaks laps seda kandma. Ja küsimus pole mitte lapse nähes mittenutmises - minu meelest saab lähedane inimene, ammugi laps, alati aru, kui midagi on valesti, vaid ikka selles, et ma võtan oma mured enda kanda ja püüan oma koorma maha panna mujale kui oma lapse õlule. Eks temal ole oma koormaidki küllalt kanda.
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
Kas ma siis saan õigesti aru, et kui emal on kurb ja keeruline olla, siis ta peaks seda lapse eest varjama?
Nii õpib ju laps, et emotsioone peab varjama. Ja kuhu see viib?
Me pole imeinimesed. Kõigil on head ja halvad päevad, head ja halvad küljed. Halvaga me ju peame samamoodi õppima elama, ise just mõnda aega tagasi kirjutasid..
Mina ei häbene nutta. Vähemalt oma pere ees. Loomulikult kui see kesk seltskonda juhtuks, oleks jama, kuid kui ma oleks ikka niiii sügavas lohus, siis poleks vist vahet...
Ja kui laps lohutab mind, on mul hea meel. See ei tähenda, et ta veel koorma enda kanda võtab. Kui sina lohutad kedagi, kas sa siis võtad automaatselt tema mured enda kanda? Ei võta ju.. Lapsed küll muretsevad paljude asjade eest ka siis, kui muretsemiseks pole põhjust. Enda kogemustest võin öelda, et laps muretseb kõige rohkem siis, kui lapsele ei räägita, mis toimub.
Oluline on lapsele seletada, et emal oli kurb tuju ja sellepärast nuttis ja see, et laps tegi pai ja kalli, oligi kõige parem abi, mida keegi sai anda.
Samas loomulikult ei poolda ma seda, kui tõesti laps muretseb sellepärast, et raha vähe või vanemad tülitsevad.. Või kui laps muretseb, et teda enam ei armastata. Aga see juba kisub teiseks temaks.
Armas Epu! Ma pidasin selle looga midagi natuke muud silmas kui tunnete varjamist, küllap ma ei väljendanud end küllalt selgelt. Ma olen Sinuga päri, et emotsioonide varjamine ei vii kuhugi. Ja kirjutasin ka, et vähemalt väikeste laste eest tundeid varjata pole minu meelest võimalik. Ma pidasin oma kirjatükiga silmas seda, et vastutustundelise täiskasvanuna ma tahan oma muredega ise toime tulla. St mitte jääda vedelema oma kurbuses, lootuses, et keegi hea hing tuleb ja mu sealt välja lohutab, vaid tõsta end ise jalgadele ja ise suunata oma meeleolu rahulikuks. Meeleolu teemasildi all olen kirjutan mitmest eri viisist, mida mina olen tulemuslikult kasutanud.
Üks asi on kurbust tunda - mõnda aega, keskendunult ja vajadusel intensiivselt. Teine asi on lubada endal sellisesse olekusse jääda tundideks, päevadeks ja kuudeks. Vahel oleks see teine viis mugavam, aga pärast seda vestlust selle emaga ma leidsin, et lapse jaoks on see siiski liiga suur koorem. Sest tema tõesti võtab selle minult ära. Ja minul kulus ka ära hulka spetsiaalseid empaatia treeninguid ning kvalifitseeritud juhendaja abi, enne kui õppisin mingil määral osalema teise inimese tunnetes nii, et ise neid enda kanda ei võtaks. Mulle tundub, et minu laps ei oska seda nii teha.
Postita kommentaar