tag:blogger.com,1999:blog-4606860777401851366.post2753190183318934798..comments2023-04-13T19:17:49.159+03:00Comments on Laps Eestis: Koorma jagamisestLaps Eestishttp://www.blogger.com/profile/01070669976263791242noreply@blogger.comBlogger2125tag:blogger.com,1999:blog-4606860777401851366.post-13754780455434025002008-05-23T15:00:00.000+03:002008-05-23T15:00:00.000+03:00Armas Epu! Ma pidasin selle looga midagi natuke mu...Armas Epu! Ma pidasin selle looga midagi natuke muud silmas kui tunnete varjamist, küllap ma ei väljendanud end küllalt selgelt. Ma olen Sinuga päri, et emotsioonide varjamine ei vii kuhugi. Ja kirjutasin ka, et vähemalt väikeste laste eest tundeid varjata pole minu meelest võimalik. Ma pidasin oma kirjatükiga silmas seda, et vastutustundelise täiskasvanuna ma tahan oma muredega ise toime tulla. St mitte jääda vedelema oma kurbuses, lootuses, et keegi hea hing tuleb ja mu sealt välja lohutab, vaid tõsta end ise jalgadele ja ise suunata oma meeleolu rahulikuks. Meeleolu teemasildi all olen kirjutan mitmest eri viisist, mida mina olen tulemuslikult kasutanud. <BR/>Üks asi on kurbust tunda - mõnda aega, keskendunult ja vajadusel intensiivselt. Teine asi on lubada endal sellisesse olekusse jääda tundideks, päevadeks ja kuudeks. Vahel oleks see teine viis mugavam, aga pärast seda vestlust selle emaga ma leidsin, et lapse jaoks on see siiski liiga suur koorem. Sest tema tõesti võtab selle minult ära. Ja minul kulus ka ära hulka spetsiaalseid empaatia treeninguid ning kvalifitseeritud juhendaja abi, enne kui õppisin mingil määral osalema teise inimese tunnetes nii, et ise neid enda kanda ei võtaks. Mulle tundub, et minu laps ei oska seda nii teha.Laps Eestishttps://www.blogger.com/profile/01070669976263791242noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-4606860777401851366.post-80565447699913532332008-05-23T10:35:00.000+03:002008-05-23T10:35:00.000+03:00Kas ma siis saan õigesti aru, et kui emal on kurb ...Kas ma siis saan õigesti aru, et kui emal on kurb ja keeruline olla, siis ta peaks seda lapse eest varjama?<BR/>Nii õpib ju laps, et emotsioone peab varjama. Ja kuhu see viib?<BR/>Me pole imeinimesed. Kõigil on head ja halvad päevad, head ja halvad küljed. Halvaga me ju peame samamoodi õppima elama, ise just mõnda aega tagasi kirjutasid..<BR/>Mina ei häbene nutta. Vähemalt oma pere ees. Loomulikult kui see kesk seltskonda juhtuks, oleks jama, kuid kui ma oleks ikka niiii sügavas lohus, siis poleks vist vahet...<BR/>Ja kui laps lohutab mind, on mul hea meel. See ei tähenda, et ta veel koorma enda kanda võtab. Kui sina lohutad kedagi, kas sa siis võtad automaatselt tema mured enda kanda? Ei võta ju.. Lapsed küll muretsevad paljude asjade eest ka siis, kui muretsemiseks pole põhjust. Enda kogemustest võin öelda, et laps muretseb kõige rohkem siis, kui lapsele ei räägita, mis toimub.<BR/>Oluline on lapsele seletada, et emal oli kurb tuju ja sellepärast nuttis ja see, et laps tegi pai ja kalli, oligi kõige parem abi, mida keegi sai anda. <BR/><BR/>Samas loomulikult ei poolda ma seda, kui tõesti laps muretseb sellepärast, et raha vähe või vanemad tülitsevad.. Või kui laps muretseb, et teda enam ei armastata. Aga see juba kisub teiseks temaks.Kai-Epphttps://www.blogger.com/profile/15092227502503039227noreply@blogger.com